19.09

Kilpnäärmeanalüüsid on korras, kuid hommikul on raske ärgata, päeva jooksul kaob jõud, kaal kipub tõusma ja pea oleks justkui vatti täis. Sellises olukorras tekib kergesti mõte, et ehk on puudu mõni eriline vitamiin, tee või kilpnääret käivitav toiduaine. Paraku ei ole kilpnääre mootor, mille saaks ühe seleenipähkli või jooditilgaga uuesti käima tõmmata. Küll aga võib toitumine mõjutada seda, kas organismil jätkub valku, rauda, joodi, seleeni, B12-vitamiini ja energiat normaalseks tööks.

Kui analüüsid on korras, tasub vaadata kogu päeva, mitte ainult kilpnääret.

Kõigepealt tuleb süüa piisavalt

Üks sagedasemaid vigu on liiga napp söömine. Inimene tahab kaalust alla võtta, jätab hommikusöögi ära, sööb lõunaks salati ning õhtuks on väsinud, külmetab ja otsib midagi magusat. Organism ei tõlgenda pikaajalist energiapuudust terviseprogrammina. Ta hakkab kokku hoidma: väheneb spontaanne liikumine, langeb kehatemperatuur, halveneb taastumine ja suureneb nälg.

Iga põhitoidukord võiks sisaldada korralikku valguallikat; köögivilju või marju; mõõdukas koguses kartulit, tatart, odrakruupi või täisteraleiba; veidi kvaliteetset rasva. Valguallikaks sobivad muna, kala, kana, kalkun, veiseliha, kohupiim, kodujuust, maitsestamata jogurt, keefir ja kaunviljad. Eriti oluline on piisav valgukogus üle 50-aastastele, sest lihasmassi vähenemine teeb inimese väsinumaks ja aeglustab energiakulu isegi siis, kui kilpnääre töötab korralikult.

Jood – vajalik, kuid rohkem ei ole parem

Jood on kilpnäärmehormoonide ehitusmaterjal. Täiskasvanu soovituslik päevane kogus on ligikaudu 150 mikrogrammi. Head allikad on kala, muna, piimatooted ja mõõdukas kogus jodeeritud soola. NIH andmetel⁠ võib joodisisaldus eriti vetikates väga palju kõikuda. Joodipuudus pole hea, kuid ka liigne jood ei muuda kilpnääret töökamaks. Vastupidi – suured kogused võivad Hashimoto või mõne muu kilpnäärmehaiguse korral talitlust häirida.

Seleen – väike kogus, suur vastutus

Seleen osaleb kilpnäärmehormoonide ainevahetuses ja kaitseb rakke oksüdatiivse stressi eest. Seda leidub kalas, munas, lihas, täisteratoodetes ja piimatoodetes. Brasiilia pähkleid reklaamitakse sageli kilpnäärme imeravimina. Nende seleenisisaldus võib aga väga tugevalt kõikuda. Mõnes pähklis on seda vähe, teises erakordselt palju. Seepärast ei maksa süüa neid peotäite kaupa ega kombineerida suure annusega seleenipreparaadiga. Liigne seleen võib põhjustada iiveldust, küünte haprust, juuste väljalangemist ja närvisüsteemi vaevusi.

Raud ja B12 – sageli on väsimuse põhjus just siin

Kui inimene väsib kergesti, külmetab, hingeldab trepist minnes, juuksed langevad või süda kipub kloppima, tasub lisaks kilpnäärmele kontrollida hemogrammi ja ferritiini. Rauapuudus võib põhjustada väga kilpnäärmesarnase enesetunde ka enne selge kehvveresuse kujunemist. Rauaallikad on veise- ja lambaliha; maks, kuid mitte iga päev; kala ja muna; kaunviljad; kõrvitsa- ja seesamiseemned. Taimse raua omastamist toetab C-vitamiinirikas toit, näiteks paprika, kapsas, hapukapsas, marjad või ebaküdoonia. Kohvi ja musta teed ei tasu juua kohe rauarikka söögikorra juurde, sest need võivad raua imendumist vähendada.

B12-vitamiini leidub peamiselt loomsetes toitudes. Veganitel, eakatel ning mao- ja soolehaigustega inimestel võib olla suurem puuduse risk.

Kas kapsas ja kaalikas tuleb ära jätta?

Ei tule. Tavalistes kogustes kapsas, brokoli, lillkapsas, kaalikas ja naeris kilpnääret ei riku. Eriti vähe põhjust muretsemiseks on siis, kui neid süüakse küpsetatult ning joodiga varustatus on piisav. Probleem võiks tekkida pigem väga suurte koguste toore ristõielise köögivilja söömisel koos tugeva joodipuudusega. Tavaline kapsasupp või ahjukaalikas ei ole kilpnäärme vaenlane.

Kui tarvitate levotüroksiini

Ravimi imendumine sõltub sellest, kuidas seda võetakse. Kõige olulisem on järjepidevus. Levotüroksiini võetakse tavaliselt hommikul veega tühja kõhuga; 30–60 minutit enne hommikusööki ja kohvi; raua- ja kaltsiumipreparaatidest vähemalt neljatunnise vahega. Kohvi, väga kiudainerikas toit ja osa maoravimeid võivad imendumist mõjutada. Ravimi annust ei tohi ise muuta ega vahele jätta. American Thyroid Association⁠ soovitab ravimit võtta iga päev võimalikult ühesugustes tingimustes.

Kui hommikune võtmine ei sobi, võib arstiga arutada õhtust manustamist, kuid siis peab eelmisest söögikorrast olema möödunud piisavalt aega.

Millised teed võivad enesetunnet toetada?

Ükski taimetee ei asenda kilpnäärmehormooni ega paranda rauapuudust. Tee võib aga toetada und, seedimist, vedelikutarbimist ja rahunemist. Mõnikord paraneb ka päevane jõud just seetõttu, et inimene hakkab öösel paremini magama.

Kibuvitsa-marjatee väsinud päevaks

Võtke 1–2 supilusikatäit purustatud kuivatatud kibuvitsamarju ja valage peale 500 ml kuuma vett. Laske termoses 4–6 tundi tõmmata. Jooge päeva jooksul.

Kibuvits annab joogile mõnusa hapukuse ja sisaldab taimseid antioksüdante. Seda võib juua söögikordade vahel. Tee ei asenda rauapreparaati ega ravi kehvveresust.

Ingveri-sidrunitee pärast sööki

Pange tassi 3–4 õhukest viilu värsket ingverit, valage peale kuum vesi ja laske 8–10 minutit tõmmata. Veidi jahtunud joogile võib lisada sidrunit. See sobib siis, kui pärast sööki tekib raskustunne või külmatunne. Tundliku mao ja refluksi korral võib ingver ärritada. Verevedeldajate kasutamisel või sapikivitõve korral tasub suuremate koguste suhtes arstiga nõu pidada.

Mustasõstratee turgutuseks

Pange tassi 1 supilusikatäis külmutatud või kuivatatud musti sõstraid, muljuge kergelt ja valage peale kuum vesi. Laske 10 minutit seista. Soovi korral võib lisada mustasõstralehti, kuid ravimite kasutamisel ei tasu teha väga kangeid ja pikaajalisi ravimtaimekuure.

Pärnaõie- ja kummelitee õhtuks

Segage võrdses koguses pärnaõisi ja kummelit. Võtke 1 teelusikatäis segu, valage peale 250 ml kuuma vett ning laske kaane all 7–10 minutit tõmmata. See ei ravi kilpnääret, kuid võib aidata õhtul rahuneda. Korvõieliste taimede allergia korral ei pruugi kummel sobida.

Nõgesetee kevadiseks vahelduseks

Valage 1 teelusikatäiele kuivatatud nõgesele 250 ml kuuma vett, laske 5–7 minutit tõmmata ning jooge üks tass päevas kuni paari nädala jooksul. Nõges sisaldab mineraalaineid, kuid nõgesetee ei ravi rauapuudust. Neeru- või südamehaiguse, tursete, diureetikumide või verevedeldajate kasutamise korral tuleks enne kuuri arstiga nõu pidada.

Kolme päeva näidismenüü

Menüü annab ligikaudu 1800–1900 kilokalorit päevas. Täpne vajadus sõltub inimese kehakaalust, vanusest, liikumisest, haigustest ja eesmärgist. Kõik kaalud on toodud söödava toidu kohta; tangained on märgitud kuivkaalus.

Esimene päev

Hommikusöök: 2 muna, rukkileib 60 g kodujuust 80 g kurk ja tomat 200 g, või 5 g, kohv vähese piimaga. Muna annab valku, B12-vitamiini ja veidi joodi. Kodujuust lisab valku ning rukkileib aitab hoida kõhu kauem täis.

Vahepala keefir 250 g, mustad sõstrad või mustikad 100 g, jahvatatud linaseemned 10 g

Lõunasöök – lõhesupp. Ühele inimesele: lõhe või forell 100 g, kartul 180 g, porgand 70 g, sibul 40 g, lillkapsas 100 g, rõõsk koor 10%, 40 g, till, rukkileib 40 g

Keetke köögiviljad pehmeks, lisage kalatükid ja kõige lõpus koor. Ärge keetke kala üle. Supp annab valku, vedelikku, joodi ja oomega-3-rasvhappeid.

Õhtusöök. Ühele inimesele: ahjukalkun 140 g, tatar 55 g kuivkaalus, hautatud kapsas ja porgand 250 g, oliiviõli 8 g

Õhtune tee: pärnaõie-kummelitee.

Teine päev

Hommikusöök: maitsestamata Kreeka jogurt 200 g, kohupiim 100 g, õun 120 g, kõrvitsaseemned 15 g, kaneel, rukkileib 40 g, kohv. Kui tarvitate levotüroksiini, sööge piimatooted alles siis, kui ravimi võtmisest on möödunud arsti soovitatud aeg. Kaltsiumipreparaat vajab ravimiga pikemat vahet kui tavaline toidukogus.

Vahepala: keedetud muna 1 tk, porgand 150 g, pirn 120 g

Lõunasöök – odrakruubi-kanasupp. Ühele: kana kintsuliha nahata 120 g, odrakruup 45 g kuivkaalus, kartul 100 g, porgand 70 g, kaalikas 80 g, sibul 40 g, maitseroheline. Kruubid võib eelmisel õhtul likku panna. Keetke neid piisavalt kaua, kuni need on täiesti pehmed. See on odav, toitev ja eestipärane söök, mitte „dieedisupp”, mille järel tuleb tunni aja pärast uuesti süüa otsida.

Õhtusöök: ahjuräim või -heeringas 150 g, keedukartul 220 g, peedi-hapukurgisalat 200 g, hapukoor 20 g

Õhtune tee: kibuvitsatee või mustasõstrajook.

Kolmas päev

Hommikusöök: omlett kahest munast, eelmisest päevast keedetud kartul 150 g, seened 100 g, sibul 30 g, värske kapsa-kurgisalat 150 g, kohv. Praetud kartul ei pea ujuma rasvas. Kuumutamiseks piisab väikesest kogusest gheest või võist.

Vahepala: maitsestamata jogurt 200 g, marjad 100 g, kreeka pähklid 15 g

Lõunasöök – veiseliha-köögiviljahautis. Ühele: lahja veiseliha 130 g, kartul 180 g, porgand 80 g, kaalikas 100 g, kapsas 150 g, sibul 40 g, tomatipüree 20 g. Hautage liha aeglaselt pehmeks ning lisage köögiviljad. Veiseliha annab hästi omastatavat rauda ja B12-vitamiini.

Õhtusöök: kohupiim 200 g, keefir 100 g, marjad 100 g, jahvatatud linaseemned 10 g, rukkileib 60 g, avokaado 50 g või või 8 g, tomat ja kurk 200 g

Õhtune tee: pärnaõie-kummelitee.

Väike päevaplaan parema enesetunde jaoks

Toit üksi ei lahenda halba und ega täielikku liikumisvaegust. Personaaltreenerina näen sageli, et inimene ootab energiat enne liikumise alustamist. Tegelikult võib väike ja jõukohane liikumine olla üks energia taastamise vahendeid.

Proovige järgmist päevaplaani: pärast ärkamist klaas vett ja 5 minutit kerget liikumist; hommikusöök või esimene põhitoidukord ilma kiirustamata; pärast lõunasööki 10–15 minutit kõndi; kaks või kolm korda nädalas lihtsad jõuharjutused; õhtul rahulik tee ja ekraaniaja vähendamine; võimalikult kindel magamaminekuaeg.

Treening ei pea olema pikk. Kümme kükki toolile, mõned seina najal surumised ja rahulik jalutuskäik on alustuseks parem kui täiuslik treeninguplaan, mida kunagi ei tehta.

Lõpetuseks

Kui kilpnäärmeanalüüsid on korras, pole vaja hakata kilpnääret jõuga „ergutama”. Vaja on uurida, kas organism saab piisavalt toitu, valku, rauda, und ja liikumist ning kas ravimeid võetakse õigesti.

Toitumisterapeudi ja personaaltreenerina vaatan alati tervikut. Mõnikord vajab muutmist menüü, teinekord päevakava, uni või liikumine. Vahel tuleb aga minna tagasi arsti juurde ja otsida väsimuse põhjust mujalt.

Keha ei vaja imerohtu. Enamasti vajab ta järjepidevat hoolt – päris toitu, mõistlikku liikumist ja aega taastumiseks.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

14.09

Sapipõie eemaldamise järel tekib paljudel tunne, et nüüd tuleb kogu ülejäänud elu süüa ainult keedetud kana, kuivikuid ja rasvata kohupiima. Tegelikult ei tähenda sapipõie puudumine eluaegset ranget dieeti. Maks toodab sappi endiselt ning enamik inimesi saab mõne aja pärast süüa täiesti tavapäraselt. Küll aga vajab seedimine kohanemiseks aega – eriti esimestel nädalatel pärast operatsiooni.

Mis muutub, kui sapipõit enam ei ole?

Sapipõis ei tooda sappi. Sappi valmistab maks, sapipõis üksnes kogub ja kontsentreerib või ladustab seda ning vabastab suurema koguse siis, kui sööme rasvarikkamat toitu.

Pärast sapipõie eemaldamist liigub sapp maksast peensoolde pidevalt, kuid väiksemate kogustena. Seetõttu võib suur ja rasvane eine esialgu olla seedimisele liiga raske. Selle tagajärjeks võivad olla kas kõhulahtisus või väga kiire vajadus tualetti minna; puhitus ja gaasid; raskustunne või iiveldus; kõrvetised; veel on kaevatud pakitsust või ebamugavustunnet paremal roidekaare all.

Esimesed päevad pärast operatsiooni

Esialgu võiks toit olla lihtne, mahe ja kergesti seeditav. Sobivad näiteks vedelam köögivilja- või kanasupp; kartuli-, porgandi- või kõrvitsapüree; keedetud kartul või riis; hautatud köögiviljad; väherasvane kala, kana või kalkun; maitsestamata jogurt, keefir või kohupiim, kui piimatooted sobivad; küps banaan või ahjuõun; kuivik või röstsai. Süüa võiks korraga vähe, kuid päeva jooksul sagedamini – näiteks neli kuni kuus väiksemat toidukorda. Magu ei pea olema kogu päeva töös, kuid esialgu pole hea süüa ka ainult üks või kaks väga suurt einet.

Esimestel nädalatel olge rasvaga ettevaatlik

Rasv ei ole vaenlane ja seda ei pea menüüst täielikult eemaldama. Probleemiks on pigem korraga söödud suur rasvakogus.

Esialgu eemaldage frititud ja rohkes rasvas praetud toidud; rasvane sealiha, peekon ja vorstid; koorekastmed ja rasvased majoneesisalatid; rasvased juustud; suitsutatud ja tugevalt töödeldud lihatooted; rohke või, ghee või õliga valmistatud toit; suured kogused pähkleid ja seemneid; kreemikoogid, pirukad ja muud rasvased küpsetised; alkohol. Suur peotäis pähkleid, pool avokaadot ja rohke õliga salat ühel toidukorral võivad põhjustada samu vaevusi nagu rasvane praad.

Lisage rasva menüüsse järk-järgult ja väikestes kogustes. Nii saab teada, milline kogus just Teie seedimisele sobib.

Kiudained aitavad, aga nendega ei maksa kiirustada

Lahustuvad kiudained võivad siduda sooles vett ja muuta väljaheite tahkemaks. Neid saab näiteks kaerast; odrast ja odrakruupidest; õunast; banaanist; porgandist; kõrvitsast; kartulist; psülliumist ehk teeleheseemnekestadest. Kuid kui suurendada kiudainete hulka liiga kiiresti, võivad tekkida puhitus ja gaasid. Seetõttu tuleks köögivilju, täisteratooteid, kaunvilju ja toorest salatit menüüsse tagasi tuua tasapisi. Kui kõht on väga tundlik, sobivad alguses keedetud ja hautatud köögiviljad sageli paremini kui suur kausitäis toorest kapsa- või sibulasalatit.

Kas kohvi võib juua?

Kui arst pole teisiti öelnud, võib kohvi hiljem proovida, kuid esialgu võiks alustada väikesest kogusest ja juua seda pärast sööki, mitte tühja kõhuga. Mõnel inimesel kiirendab kohv soolestiku tööd ning võib süvendada kõhulahtisust või kõrvetisi. Kui üks tass sobib, pole põhjust kohvist loobuda. Kui pärast kohvi tuleb kiiresti tualetti minna, tasub kogust vähendada või teha mõneks ajaks paus.

Milline võiks olla üks rahulik päevamenüü?

Hommikusöögiks sobib kaerapuder banaani või küpsetatud õunaga ning soovi korral tass kohvi pärast sööki.

Vahepalaks võib võtta maitsestamata jogurti või kohupiima marjadega.

Lõunaks sobib kana-köögiviljasupp kartuli ja porgandiga ning kõrvale viil leiba.

Õhtuoode võib olla banaan, ahjuõun või keefir.

Õhtusöögiks sobib ahjus küpsetatud kala, keedukartul ja hautatud porgand või suvikõrvits. Õli võiks alguses lisada vaid väikeses koguses. Hiljem saab menüüd laiendada, proovides üht uut või varem vaevusi tekitanud toitu korraga.

Kokkuvõtteks

Sapipõieta inimene ei ole määratud elama kuivikute ja rasvata supi peal. Esialgu vajab keha lihtsalt rahulikku üleminekut: väiksemad portsjonid, vähem rasvast ja praetud toitu ning kiudainete järkjärguline lisamine, sest organism vajab rasvu rakumembraanide, hormoonide ja rasvlahustuvate vitamiinide omastamiseks. 

Vana tarkus ütleb, et seedimine armastab mõõdukust. Sapipõie eemaldamise järel peab see eriti hästi paika – mitte tingimata „seda ei tohi”, vaid „kui palju korraga minu keha talub?”. Aja jooksul leiab enamik inimesi oma tavapärase ja mitmekesise menüü uuesti üles.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

08.09

„Maksanäit on kõrge“ kõlab sageli palju hirmsamalt, kui olukord tegelikult on. Üks punasega märgitud number analüüsilehel ei tähenda veel maksapuudulikkust ega isegi tingimata maksahaigust. Samas ei tasu korduvaid kõrvalekaldeid ka lihtsalt väsimuse või vale toidu arvele kirjutada.

Maks on vaikne töötegija. Ta võib olla aastaid üle koormatud, ilma et inimene tunneks valu või midagi väga erilist. Seetõttu avastatakse rasvmaksa, alkoholi mõju, ravimite kõrvaltoime või sapiteede häire sageli just vereanalüüsist.

Mida maksanäidud tegelikult näitavad?

ALAT ehk ALT on maksarakkude kahjustuse suhtes kõige tundlikum näit. See võib suureneda rasvmaksa, viirushepatiidi, alkoholi, ravimite ja toidulisandite tõttu.

ASAT ehk AST võib tõusta maksakahjustuse korral, kuid seda leidub ka lihastes ja südames. Seetõttu võib ASAT suureneda näiteks pärast väga tugevat treeningut, lihasevigastust või rasket füüsilist tööd.

GGT võib tõusta alkoholi, rasvmaksa, ravimite või sapiteede koormuse korral. Üksinda ei ütle kõrge GGT veel, milles põhjus peitub.

ALP ehk aluseline fosfataas võib viidata sapi äravoolu takistusele, kuid seda toodetakse ka luukoes. Seetõttu ei tähenda üksnes kõrge ALP alati maksaprobleemi.

Bilirubiin on punavereliblede lagunemisel tekkiv aine, mida maks peab töötlema ja organismist eemaldama. Selle suurenemine võib olla seotud maksa- või sapiteede haigusega, aga ka vere punaliblede kiirema lagunemise või üsna süütu Gilberti sündroomiga.

Albumiin ja INR annavad aimu juba sellest, kui hästi maks oma tööd teeb. Madal albumiin või pikenenud INR võivad olla tõsisemad märgid kui üks mõõdukalt kõrgenenud ensüüm, kuigi ka neil näitajatel on muid võimalikke põhjuseid.

Seetõttu on väljend maksaproov veidi petlik. Mõni analüüs näitab maksarakkude ärritust, teine sapi äravoolu ja kolmas maksa tegelikku töövõimet. Tulemusi tuleb vaadata koos, mitte ükshaaval.

Kui kõrge on liiga kõrge?

Kõigepealt tuleb tulemust võrrelda analüüsi teinud labori referentsvahemikuga, sest normipiirid võivad laboriti, vanuse ja soo järgi erineda.

Kui ALAT või ASAT on normi ülemisest piirist vaid veidi kõrgem, ei tähenda see tavaliselt erakorralist olukorda. Põhjuseks võivad olla hiljutine viirushaigus, tugev treening, alkohol, kaalutõus, rasvmaks või mõni ravim. Selline leid vajab siiski ülevaatamist ja sageli kordusanalüüsi.

Rohkem tähelepanu vajab olukord, kui näit püsib kordusanalüüsides kõrge; ALAT või ASAT on tõusnud mitu korda üle normi; koos maksaensüümidega suureneb bilirubiin; ALP ja GGT on mõlemad märgatavalt kõrged; albumiin langeb või INR pikeneb; trombotsüütide arv väheneb; inimesel on samal ajal halb enesetunne või muud sümptomid.

Väga suur, näiteks üle 1000 U/L ulatuv ALAT või ASAT võib viidata ägedale maksakahjustusele, mille põhjuseks võib olla ravimimürgistus, äge viirushepatiit, autoimmuunne põletik või maksa verevarustuse häire. See vajab kiiret meditsiinilist hindamist. NHS Specialist Pharmacy Service⁠

Oluline on aga mõista, et näidu kõrgus ja haiguse raskus ei käi alati käsikäes. Kaugelearenenud maksatsirroosi korral võivad ALAT ja ASAT olla isegi vaid pisut suurenenud või normis, sest töökorras maksarakke on juba vähem. Seetõttu ei saa maksa tervist hinnata ainult ühe numbri järgi.

Millal tuleb kiiresti abi otsida?

Arstiga tuleks kiiresti ühendust võtta või pöörduda erakorralise abi poole, kui kõrgenenud maksanäitudega kaasneb naha või silmavalgete kollasus; või väga tume uriin ja ebatavaliselt hele väljaheide; lisaks tugev valu parema roidekaare all; palavik koos kõhuvalu või kollasusega; korduv oksendamine; segasus, tugev unisus või käitumise muutus; kiiresti suurenev kõht või jalgade turse; veritsus, veriokse või must väljaheide; hiljutine võimalik paratsetamooli üleannustamine.

Eriti tähelepanelik tuleb olla siis, kui korraga tõusevad ALAT või ASAT ja bilirubiin. Kollasus koos maksarakkude kahjustuse näitudega ei ole leid, mida tasuks lihtsalt järgmise tervisekontrollini jälgida.

Rahvatarkus ütleb, et maks vajab aeg-ajalt puhastamist. 

Tähtis on aga üles otsida põhjus: vaadata üle ravimid ja toidulisandid, alkoholi tarvitamine, kehakaal, veresuhkur, vere rasvanäidud ning vajadusel teha hepatiidianalüüsid ja kõhuõõne ultraheli. Erialajuhised soovitavad kõrvalekallete hindamisel arvestada kogu mustrit, haiguslugu ja võimalikke ravimeid, mitte teha järeldust ainult ühe ensüümi põhjal. Ameerika Maksahaiguste Uurimise Assotsiatsioon⁠

Lõpetuseks

Üks veidi kõrge maksanäit ei ole kohtuotsus, kuid püsiv kõrvalekalle on organismi märguanne. Muretsema ei pea pelgalt punase numbri pärast – murettekitav on eelkõige tõusev trend, mitme näitaja samaaegne muutus, bilirubiini suurenemine, maksa töövõime halvenemine või sümptomite lisandumine.

Ja veel üks oluline mõte: maks vajab põhjuse leidmist, mõõdukat toitumist, vähem alkoholi, regulaarset liikumist ning vajadusel õigeaegset ravi.

Tervis algab taldrikult.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

06.09

Kui tänapäeval on ühes majas perearst, teises füsioterapeut ja kolmandas spaa, siis vanas külas täitis paljusid neist ülesannetest üksainus tahmane hoone – saun.

Saunas ei käidud ainult mustust maha pesemas. Seal sünnitati lapsi, raviti haiget ihu, viheldi väsinud liikmeid, tohterdati nahka, pesti lahkunuid ja räägiti jutte, mida rehetoas laste ning võõraste kuuldes rääkida ei saanud.

Kas külasaun oligi omamoodi tervisekeskus? Mingis mõttes küll.

Saun saatis inimest sünnist surmani

Saun oli sageli talu üks puhtamaid ja privaatsemaid ruume. Seal oli soe, käepärast oli kuum vesi ning teistest eluruumidest sai haiget või sünnitajat eraldada. Seetõttu pole ime, et paljud lapsed tulid ilmale just saunas.

Samasse paika mindi hiljem külmetuse, valutavate liigeste, kange selja, nahamurede ja lihtsalt suure väsimusega. Enne matuseid pesti saunas ka surnut. Nii saatis saun inimest sõna otseses mõttes sünnist surmani.

Võrumaa suitsusaunatraditsioon, millesse kuuluvad sauna kütmine, viha tegemine, saunas ravitsemine ja kombestik, kanti 2014. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. See näitab, et saun ei olnud pelgalt pesuruum, vaid terve teadmiste ja tavade maailm. UNESCO⁠

Viht oli vanarahva massaaživahend

Kõige tavalisem oli kaseviht, kuid kasutati ka tamme-, pärna-, kadaka-, nõgese- ja teiste taimede vihtu. Taim valiti inimese enesetunde ning kohalike tavade järgi.

Vihtlemisel on täiesti maised mõjud:

* soe ja niiske õhk pehmendab nahka;

* vihtlemine ergutab naha verevarustust;

* liikuv viht paneb kuuma õhu keha ümber ringlema;

* kerge vihtlemine mõjub massaažina;

* lehtede lõhn loob rahustava meeleolu.

Rahvatarkuses usuti, et viht peksab haiguse kehast välja. Teaduslikumalt öeldes ei peksta haigust küll kuhugi, kuid soojus, puudutus, lõhnad ja lõõgastumine tõepoolest vähendavad lihaspinget ning parandavad enesetunnet. Nõgese- ja kadakavihaga tasub siiski olla ettevaatlik. Tundlikul nahal võivad need tekitada tugeva ärrituse ning allergiat või nahahaigust need ei ravi.

Miks saun kehale hästi mõjub?

Kuumas laienevad naha veresooned, verevool naha suunas suureneb ning süda hakkab kiiremini tööle. Keha reaktsioon meenutab mõnes osas kerget või mõõdukat füüsilist koormust, kuigi saun ei asenda liikumist.

Pärast sauna võib vererõhk ajutiselt langeda ja veresoonte elastsus paraneda. Regulaarset saunaskäimist on uuringutes seostatud väiksema kõrgvererõhu ning südame-veresoonkonnahaiguste riskiga. Samas pärineb suur osa teadmistest Soome vaatlus­uuringutest – mis näitavad tugevat seost. 

Soojus võib aidata lõõgastada pinges lihaseid, leevendada ajutiselt liigesejäikust ning toetada und. Mõnikord polegi suurim kasu temperatuuris, vaid selles, et saunas jääb inimene lõpuks vaikseks. Telefon on eemal, töö ootab ja keha saab loa puhata.

Külasauna kõige alahinnatum ravim oli seltskond

Vanasti oli saun ka koht, kus saadi kokku ja räägiti. Seal jagati muresid, kuulati vanemate inimeste nõuandeid ning märgati, kui kellegi tervis või meeleolu oli muutunud. Me nimetame seda tänapäeval sotsiaalseks toeks. Üksildus ja pikaajaline stress mõjutavad tervist väga otseselt, mistõttu võis ühisel saunaskäigul olla suurem mõju, kui osati arvata.

Saun ei ravinud ainult selga. Mõnikord ravis ta ka vaikimist.

Millal tasub saunaga piiri pidada?

Sauna ei maksa minna palaviku, ägeda nakkuse, tugeva nõrkuse ega vedelikupuudusega. Ettevaatus on vajalik väga madala vererõhu, ebastabiilse südamehaiguse ja hiljutise tõsise terviserikke korral.

Kindlasti ei sobi saun kokku rohke alkoholiga. Alkohol suurendab vedelikupuuduse, vererõhulanguse, rütmihäirete, kukkumise ja uppumise ohtu. Kuulake keha: kui tekib pearinglus, iiveldus, valu rinnus, tugev südamekloppimine või õhupuudus, tuleb lavalt kohe lahkuda. Saunas ei jagata medaleid selle eest, kes kõige kauem kuuma kannatab.

Niisiis – kas külasaun oli tervisekeskus?

Jah, kuid mitte haigla tänapäevases mõttes. Seal kohtusid hügieen, soojusravi, taimede tundmine, massaaž, puhkus, sünnitusabi, rituaalid ja kogukonna toetus.

Vanarahvas ei teadnud veresoonte endoteelist ega närvisüsteemi parasümpaatilisest osast. Küll aga teati kogemusest, et soe vesi, rahulik leil, hea viht ja usaldusväärne inimene kõrval võivad teha olemise kergemaks.

Võib-olla polegi tänapäeva tervisekeskuse kõige tähtsamad leiutised basseinid ja aparaadid. Mõnikord on terviseks vaja lihtsalt soojust, puhast vett, aega ja kohta, kus inimene saab olla korraks ilma kiirustamata.

Tervis algab taldrikult – kuid vahel saab ta tuge ka saunalavalt.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

04.09

„Sul on käed nagu surnul!“ ütleb teine inimene ehmunult, kui Teie kätt puudutab. Mõnel on sõrmed külmad ainult talvel, teisel isegi soojas toas ja villase teki all. Rahvas ütleb sellise inimese kohta sageli, et ju tal on kehv vereringe.

Keha kaitseb kõigepealt tähtsamaid organeid

Külmas tõmbuvad käte ja jalgade väikesed veresooned kokku. Nii suunab organism rohkem verd kehatüvesse, et hoida soojas südant, kopse ja teisi elutähtsaid organeid. Sõrmed jäävad selles soojajagamises lihtsalt järjekorra lõppu. Seetõttu võivad külmad käed olla täiesti normaalne eripära – eriti saledatel inimestel, madala vererõhu korral või siis, kui inimene liigub vähe ja istub kaua ühe koha peal.

Ka stress võib käed külmaks muuta. Kui närvisüsteem tajub ohtu, valmistub keha tegutsemiseks ja naha veresooned ahenevad. Sellepärast võivad sõrmed enne eksamit, esinemist või rasket vestlust muutuda külmaks ja niiskeks.

Millal võib põhjus olla sügavamal?

1. Rauapuudus ja aneemia. Kui organismis on liiga vähe hemoglobiini, jõuab kudedesse vähem hapnikku. Lisaks külmadele kätele võivad esineda väsimus, kahvatus, õhupuudus, pearinglus või südamekloppimine. Ainult rauatablettide võtmine oletuse põhjal pole siiski hea mõte – enne tuleks kontrollida vereanalüüse.

2. Kilpnäärme alatalitlus. Aeglasem ainevahetus vähendab keha soojatootmist. Inimene võib külmetada tervikuna, olla väsinud ning märgata naha kuivust, kõhukinnisust või kaalutõusu.

3. Liiga vähene söömine. Kui toidust tuleb pikemat aega liiga vähe energiat, hakkab organism kokku hoidma. Kehatemperatuur võib langeda ning käed ja jalad muutuda külmaks. Seda näen mõnikord inimestel, kes püüavad väga rangelt kaalust alla võtta: kalorid on viidud nii madalale, et keha lülitab justkui radiaatorid välja.

4. Nikotiin ja rohke kofeiin. Mõlemad võivad veresooni ahendada. Seetõttu ei pruugi sigaret koos kange kohviga külmetavaid sõrmi sugugi rõõmustada.

5. Ravimid. Külmatunnet võivad soodustada näiteks mõned vererõhu-, migreeni- ja tähelepanuhäirete ravimid. Ravimit ei tohi sellepärast iseseisvalt ära jätta, kuid sümptomist tasub arstile rääkida.

Kui sõrmed muudavad värvi

Kui sõrmed muutuvad külma või stressi ajal valgeks, seejärel sinakaks ning soojenedes punaseks ja tuikavaks, võib tegemist olla Raynaud’ fenomeniga. Selle korral tõmbuvad sõrmede väikesed veresooned liiga tugevasti kokku. Mõnel inimesel on see iseseisev ja üsna süütu eripära, harvem võib see kaasneda mõne autoimmuunhaiguse või muu terviseprobleemiga. Mayo Clinicu selgitus⁠

Mida õpetas rahvatarkus?

Vanaemad ei alustanud külmade käte puhul alati kätest. Nad ütlesid: kui kere on külm, pole kinnastest üksi kasu. Sellel on väga mõistlik sisu – kui kehatüvi jahtub, ahendab organism jäsemete veresooni veelgi.

Abi võib olla täiesti lihtsatest asjadest:

* riietage soojalt ka keha, mitte ainult käed;

* liigutage õlgu, käsi ja sõrmi ning tehke vahepeal tempokas jalutuskäik;

* soojendage käsi sooja, mitte tulikuuma vee all;

* sööge regulaarselt ja piisavalt;

* hoiduge suitsetamisest ning jälgige, kas väga kange kohv süvendab külmatunnet;

* jooge sooja teed või puljongit – see ei ravi vereringehaigust, kuid aitab kehal soojeneda.

Vanasti kasutati ka ingverit, kaneeli ja sinepivanne.

Millal tuleks kindlasti kontrolli minna?

Arstiga tasub nõu pidada, kui külmatunne on tekkinud äkki, üks käsi on teisest märgatavalt külmem või kui lisanduvad tugev valu, tuimus, nõrkus, haavandid, naha püsiv värvimuutus või sõrmede paistetus. Samuti siis, kui koos külmade kätega esinevad väljendunud väsimus, õhupuudus, kaalumuutus või muud uued sümptomid.

Kui külmatunne püsib ja Te ei tea selle põhjust, võib vastuvõtul vaadata koos üle toitumise, kehakaalu muutused, sümptomid ning vajalikud analüüsid. Sest vahel vajavad käed kindaid, vahel korralikku lõunasööki ja vahel hoopis arstlikku kontrolli.

Tervis algab taldrikult.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

 02.09

Sellest ei räägita meelsasti. Ometi vaatab nii mõnigi inimene tualetipotis toimuvat ja mõtleb: „Kas see läbipaistev või valkjas ollus on normaalne?“ Väike kogus lima väljaheites ei tähenda tavaliselt haigust. Soolestik toodab lima pidevalt – see niisutab sooleseina, kaitseb limaskesta ning aitab väljaheitel edasi liikuda. Enamasti me seda lihtsalt ei märka.

Kui lima tekib aga palju, see kordub või sellega kaasnevad teised sümptomid, tasub uurida, mida soolestik öelda püüab.

Miks võib lima nähtavaks muutuda?

Üks sagedasemaid põhjuseid on kõhukinnisus. Kõva väljaheide ärritab sooleseina ning soolestik toodab enda kaitsmiseks rohkem lima. Seda võib näha väljaheite pinnal läbipaistva või valkja kihina.

Lima võib esineda ka ärritunud soole sündroomi korral. Siis kaasnevad sageli kõhupuhitus, gaasid, kõhuvalu ning vahelduv kõhukinnisus ja kõhulahtisus. Ärritunud soole sündroom ei kahjusta sooleseina, kuid muudab soolestiku tundlikumaks ja selle töö ebakorrapärasemaks. Lima on üks võimalikest sümptomitest. NHS⁠

Pärast kõhuviirust või toidumürgistust võib soolestik mõnda aega samuti rohkem lima eritada. Kui limaga kaasnevad kõhulahtisus, palavik, iiveldus või tugevad krambid, võib põhjuseks olla soolenakkus.

Tähelepanelik tasub olla ka siis, kui vaevused algasid antibiootikumikuuri ajal või sellele järgnenud nädalatel. Antibiootikumid võivad muuta soolestiku mikrobioomi ning mõnikord soodustada Clostridioides difficile’i põhjustatud põletikku.

Millal võib põhjus olla tõsisem?

Rohke või korduvalt tekkiv lima võib olla seotud pärasoole või jämesoole põletikuga. Võimalikud põhjused on näiteks haavandiline koliit; Crohni tõbi; proktiit ehk pärasoolepõletik; divertikuliit; soolenakkus; harvem soolepolüüp või kasvaja.

Põletikuliste soolehaiguste korral võivad limaga kaasneda veri väljaheites, pikemat aega kestev kõhulahtisus, kõhuvalu, väsimus, öine roojamisvajadus ja tahtmatu kaalulangus. NIDDK⁠ rõhutab, et sümptomid võivad inimestel olla väga erinevad.

Oluline on siiski meeles pidada: lima nägemine ei tähenda automaatselt vähki ega põletikulist soolehaigust. Üks sümptom ei pane diagnoosi. Tähtis on kogu pilt – kui kaua muutus on kestnud, kui palju lima esineb ja mida Te veel tunnete.

Kas see on kindlasti lima?

Mõnikord peetakse limaks seedimata toidukiude, rasvase läikega väljaheidet või parasiite. Päris lima meenutab tavaliselt läbipaistvat, valkjat või kollakat tarretist. Kollakas või rohekas toon võib tekkida põletiku või kiire sooletegevuse korral, kuid üksnes värvi järgi põhjust kindlaks teha ei saa.

Pilt võib tunduda ebamugav, kuid korduva muutuse korral tasub see enne vee peale laskmist telefoniga üles võtta. Arstile võib selline foto anda rohkem teavet kui lause, et väljaheide oli kuidagi imelik.

Millal tuleks kindlasti arsti poole pöörduda?

Ärge jääge ootama, kui:

1. lima sees või väljaheites on verd;

2. väljaheide on must või tõrvataoline;

3. tekib tugev või süvenev kõhuvalu;

4. esineb palavik, korduv oksendamine või vedelikupuudus;’

5. kõhulahtisus kestab üle nädala;

6. roojamisvajadus äratab öösiti;

7. kehakaal langeb ilma põhjuseta;

8. lima eritub korduvalt mitme nädala jooksul;

9. tekib pidev tunne, nagu pärasool ei tühjeneks.

Vere, lima või mäda eritumine koos tugeva kõhuvaluga vajab kiiret arstlikku hindamist. NIDDK⁠

Vajaduse korral tehakse vereanalüüsid, väljaheiteproov nakkuste ja põletikunäitajate määramiseks ning mõnikord sooleuuring. Üks kasutatav analüüs on väljaheite kalprotektiin, mis aitab eristada põletikulist soolehaigust funktsionaalsest soolehäirest. Ükski analüüs eraldi siiski kogu vastust ei anna.

Mida saab ise jälgida?

Ärge alustage kohe kümne toiduaine väljajätmist. Liiga range menüü võib varjata tegelikku põhjust ja tekitada toitainete puudujääke. Kui probleem on kõhukinnisuses, võivad aidata piisav joomine, regulaarne liikumine ning kiudainete järkjärguline suurendamine. Ägeda kõhulahtisuse ja põletikukahtluse korral ei pruugi rohke jäme kiudaine aga sobida.

Mida ütles rahvatarkus?

Vanarahvas ütles, et „sool paneb libeda kaitsekihi peale“. Tänapäeva teadmine kinnitab selles mõttes vana tähelepanekut: lima on tõepoolest osa soolestiku loomulikust kaitsesüsteemist.

Kõhukinnisuse ja ärritunud seedimise korral kasutati linaseemneleotist, kummeliteed ja mustikakisselli.

Kõige olulisem mõte

Ühekordne väike kogus läbipaistvat lima võib olla soolestiku täiesti tavaline kaitsereaktsioon. Korduv, rohke, verine või valuga kaasnev lima on aga organismi kiri, mida ei tasu lugemata jätta.

Kui väljaheide on muutunud, kõht annab pidevalt märku või Te ei oska enam valida, mida süüa, võib tulla minu vastuvõtule. Vaatame koos üle sümptomid, menüü, ravimid ja vajalikud analüüsid, et mitte üksnes lima peita, vaid jõuda selle põhjuseni.

Tervis algab taldrikult – tähelepanelikkus aga vahel tualetipotist.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

31.08

Tervisemüüdid ei sünni alati tühjalt kohalt. Sageli on nende taga kellegi päris kogemus, mida on aastakümnete jooksul lihtsustatud ja põlvest põlve edasi antud. Nii saab väikesest tõeterast lõpuks jäik reegel: ära mine märja peaga õue, söö hommikusööki nagu kuningas, ära söö pärast kella kuut ja muna tõstab kindlasti kolesterooli.

Tegelikkus on tavaliselt palju huvitavam. Mõni tuntud tervisemüüt ei ole täiesti vale – vale on hoopis see, kui väikest tõetera hakatakse pidama täielikuks tõeks.

1. „Külmetamine teeb haigeks”

Tavalist külmetushaigust põhjustavad viirused, mitte paljas pea, märjad jalad ega tuuletõmbus. Ilma viiruseta nohu ei teki.

Ometi on selles vanas hoiatuses oma tõetera. Külmal ajal viibitakse rohkem siseruumides ja lähestikku ning paljud hingamisteede viirused levivad talvel aktiivsemalt. Külm ja kuiv õhk võib kuivatada hingamisteede limaskesti ning muuta nina loomulikku kaitsevõimet nõrgemaks. Seega ei tekita külm ise nakkust, kuid võib luua viirusele soodsamad tingimused. CDC andmetel põhjustavad külmetushaigusi enam kui 200 hingamisteede viirust⁠.

Vanaema soov panna müts pähe polnud halb. Müts lihtsalt ei asenda kätepesu, und ega haigetest inimestest distantsi hoidmist.

2. „Hommikusöök on päeva kõige tähtsam söögikord”

Kõigile kohustuslikku kõige tähtsamat söögikorda ei ole. Uuringutes ei ole leitud, et hommikusöögi söömine iseenesest paneks kaalu langema või selle vahelejätmine automaatselt paksuks teeks. Randomiseeritud uuringute ülevaade ei näidanud hommikusöögi sööjatel kaalulanguseelist⁠.

Kuid tõetera on olemas. Korralik hommikusöök võib aidata inimesel, kellel tekib muidu lõunaks suur nälg, magusaisu või õhtune ülesöömine. Eriti oluline võib hommikune söömine olla lastele, väga aktiivsetele inimestele ning neile, kes vajavad koos toiduga ravimeid.

Kui Teil hommikul isu ei ole ja enesetunne on hea, ei pea ennast vägisi sööma sundima. Olulisem on kogu päeva toidu kvaliteet ja sobiv rütm.

3. „Pärast kella kuut söömine teeb paksuks”

Kell kuus ei lülitu organismis sisse rasva kogumise nupp. Kehakaalu mõjutavad eelkõige päeva ja nädala energiakogus, toidu koostis, liikumine, uni ning tervislik seisund.

Kuid ka siin on osa tõtt. Hiline ja väga suur õhtusöök võib halvendada veresuhkru kontrolli, häirida und ning süvendada refluksi. Kontrollitud uuringutes on hilise õhtusöögi järel täheldatud ebasoodsamaid muutusi glükoosi- ja rasvaainevahetuses kui varasema söömise korral. Ühes kliinilises uuringus võrreldi sama söögikorra söömist kell 18 ja kell 22⁠.

Probleem ei ole seega tingimata kellaaeg, vaid hiline suur portsjon, näksimine ja kohe pärast sööki magamaminek.

4. „Muna tõstab kolesterooli”

Munakollane sisaldab tõepoolest palju kolesterooli. Sellest sündiski aastakümneteks kartus, et munad tuleb menüüst peaaegu täielikult eemaldada.

Tänapäeval teame, et vere LDL-kolesterooli mõjutavad sageli tugevamalt kogu toitumismuster, küllastunud rasvade rohkus, kiudainete vähesus, kehakaal, pärilikkus ja ainevahetuse seisund. Muna mõju ei ole kõigil inimestel ühesugune.

Tervel inimesel mahub mõõdukas muna söömine enamasti mitmekesisesse menüüsse. Samas ei tähenda see, et väga kõrge LDL-kolesterooli või perekondliku hüperkolesteroleemia korral võiks munakollaseid piiramatult süüa. Ameerika Südameassotsiatsioon rõhutab samuti kogu toitumismustri ja küllastunud rasvade tähtsust⁠. Ka siin määrab palju see, kas muna kõrval on köögiviljad ja täisteraleib või peekon, vorst ja rohke või.

5. „Organism vajab puhastuskuuri”

Mahlapaast, detox-tee või eriline pulber ei pese keha seest puhtaks. Organismil on selleks maks, neerud, seedetrakt, kopsud ja nahk. Neerud eemaldavad verest jääkaineid ja liigset vedelikku ning hoiavad vee ja mineraalainete tasakaalu. Neerude tööd kirjeldab täpsemalt NIDDK⁠. Kuid „puhastuskuuri” järel võib inimene end tõesti paremini tunda. Mitte tingimata salapäraste mürkide väljumise tõttu, vaid seepärast, et mõneks päevaks jäävad ära alkohol, valmistoidud, liigsed maiustused, ülesöömine ja hilisõhtune näksimine.

Tõeline puhastuskuur võiks tähendada hoopis regulaarset söömist, piisavalt köögivilju ja kiudaineid, mõõdukat toidukogust, vett, liikumist ning alkoholi vähendamist. Selleks pole vaja kallist pulbrit.

6. „Soola ei tohi üldse süüa”

Naatrium on organismile vajalik. See osaleb vedelikutasakaalu, närviimpulsside ja lihaste töö reguleerimises. Täielik soolavabadus ei ole tervele inimesele eesmärk. Probleem on liigne sool, eriti valmistoodetest, vorstidest, kastmetest, snäkkidest ja poolfabrikaatidest saadav varjatud kogus. Liigne naatrium võib tõsta vererõhku ja soodustada vedelikupeetust.

Samas võivad palju higistavad sportlased, kuumas töötavad inimesed ja teatud haigustega patsiendid vajada täiesti teistsugust lähenemist. Seetõttu ei ole õige soovitada kõigile ei piiramatut soola ega täielikku soolavabadust.

7. „Palavik tuleb kohe alla võtta”

Palavik on osa organismi kaitsereaktsioonist ning kerget palavikku ei pea alati üksnes numbri pärast maha suruma. Olulisem on inimese üldseisund: kas ta joob, hingab normaalselt, on kontaktne ja saab puhata. Kuid siingi ei tohi minna teise äärmusse. Kõrge või pikalt kestev palavik, hingamisraskus, segasus, tugev valu, kuklakangus, vedelikupuudus või kiiresti halvenev enesetunne vajavad meditsiinilist hindamist. Eriti tähelepanelik tuleb olla imikute, eakate ja krooniliste haigustega inimeste puhul.

Palavik ei ole alati vaenlane, kuid see pole ka sümptom, mida peaks põhimõtteliselt ignoreerima.

8. „Kuula oma keha”

See on üks paremaid tervisesoovitusi. Keha annab tõesti märku väsimusest, valust, janust, näljast ja ülekoormusest. Neid signaale ei tohiks pidevalt maha suruda. Kuid keha võib ka eksitada. Magusaisu ei tähenda tingimata suhkrupuudust. Pidev väsimus ei tähenda alati, et tuleks veel vähem liikuda. Janu võib mõnikord olla seotud kõrge veresuhkruga ning söögiisu puudumine ei tõesta, et organism toitu ei vaja.

Keha tasub kuulata, kuid tema sõnumeid tuleb osata tõlgendada. Mõnikord aitavad seda teha toidupäevik, analüüsid ning vestlus arsti või toitumisspetsialistiga.

Kõige ohtlikum müüt on liiga lihtne vastus

Tervise puhul meeldivad meile kindlad käsud: söö seda, väldi toda, tee nii. Organism aga ei tööta loosungite järgi. Sama toit võib ühele sobida ja teisele vaevusi põhjustada. Sama söögirütm võib ühe inimese enesetunnet parandada ja teise oma halvendada. Vanusel, ravimitel, haigustel, uneajal ja liikumisel on oma roll.

Seetõttu tasub tervisemüüdi kuulmisel küsida mitte ainult „kas see on õige või vale?”, vaid ka: Kelle puhul, millises olukorras, kui suures koguses ja kui kaua?

Just nende küsimuste juures lõpeb müüt ning algab mõistlik tervisekäitumine.

Kui Te ei tea enam, milliseid vastuolulisi tervisenõuandeid uskuda või kuidas need sobivad kokku Teie analüüside, ravimite ja enesetundega, võib tulla  vastuvõtule. Koos saab vaadata tervikpilti ning leida lahenduse, mis sobib päriselt Teile.

Tervis algab taldrikult.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

30.08

Kõrge kusihappe näit tekitab sageli esimese mõtte: „Kas nüüd on mul podagra?“ Mõni hakkab kohe loobuma lihast, kalast, kaunviljadest ja peaaegu kõigest, mis maitseb.

Tegelikult ei tähenda üks kõrge näit veel podagrat. Kuid tähelepanuta ei tasu seda samuti jätta. Sageli räägib kusihape meile mitte ainult toidust, vaid ka neerude tööst, ainevahetusest, ravimitest, kehakaalust ja vedelikupuudusest.

Mis on kusihape?

Kusihape tekib puriinide lagundamisel. Puriine leidub meie enda rakkudes ning samuti mitmes toidus. Tekkinud kusihape liigub verre ja väljub organismist peamiselt neerude kaudu.

Probleem võib tekkida kahel põhjusel, kas organism toodab kusihapet tavalisest rohkem; või neerud ei suuda seda piisavalt kiiresti välja viia. Kõige sagedamini on põhjuseks just kusihappe vähene eritumine, mitte see, et inimene sõi ühel õhtul liiga palju liha. National Kidney Foundation⁠

Milline näit on kõrge?

Laborite normivahemikud võivad veidi erineda ning tulemust tuleb alati hinnata koos inimese soo, tervisliku seisundi, ravimite ja sümptomitega.

Podagra korral on oluline piir umbes 360 µmol/l, sest sellest kõrgema sisalduse juures suureneb uraadikristallide tekkimise võimalus. Samas ei tähenda 361 automaatselt haigust ning ka madalama näidu juures ei saa ägedat podagrahoogu täielikult välistada. Kui podagra on juba diagnoositud, püütakse raviga hoida kusihape enamasti alla 360 µmol/l, raskema haiguse korral veelgi madalamal. NICE ravijuhend⁠

Kas kõrge kusihape tähendab alati podagrat? Ei.

Inimesel võib olla aastaid kõrge kusihape ilma ühegi liigesekaebuseta. Seda nimetatakse sümptomiteta hüperurikeemiaks. Kõigil sellistel inimestel podagrat ei teki ning üksnes analüüsinäidu põhjal ei alustata alati ravimeid.

Podagra kujuneb siis, kui kusihappest moodustuvad nõelataolised uraadikristallid, mis ladestuvad liigestesse ja põhjustavad tugeva põletiku.

Tüüpiline podagrahoog näeb välja järgmiselt, et esiteks algab sageli ootamatult, isegi rohkem öösel; haarab sagedasti suure varba põhiliigest; liiges muutub punaseks, kuumaks, on paistes ja väga valulik; isegi voodilina puudutus võib tunduda talumatu. Podagra võib tabada ka hüppeliigest, põlve, sõrmi, randmeid või küünarnukke. Ägedalt punetava ja kuuma liigese korral tuleb pöörduda arsti poole, sest alati peab välistama ka liigesepõletiku muud põhjused, sealhulgas infektsiooni.

Miks kusihape tõuseb?

Kõrget kusihapet ei põhjusta ainult toit. Võimalikud mõjutajad on pärilik eelsoodumus; neerufunktsiooni halvenemine; ülekaal ja insuliiniresistentsus; kõrge vererõhk ja metaboolne sündroom; vedelikupuudus; rohke alkohol, eriti õlu ja kanged alkohoolsed joogid; fruktoosirikkad karastus- ja energiajoogid; sage rupside, suure koguse punase liha või teatud mereandide söömine; väga kiire kaalulangus, paastumine või range ketogeenne dieet; tugev rakkude lagunemine mõne haiguse või ravi ajal; mõned ravimid, näiteks osa diureetikume ehk vett väljutavaid ravimeid.

Seepärast ei piisa vastusest: „Sööge vähem liha.“ Vaadata tuleb tervikpilti.

Mida on neerudel sellega pistmist?

Neerud on kusihappe peamine väljumistee. Kui neerufunktsioon halveneb, võib kusihape hakata veres kuhjuma. Samal ajal võivad uraadikristallid soodustada teatud neerukivide teket.

NB! Kõrge kusihappe korral tasub koos arstiga üle vaadata vähemalt kreatiniin, eGFR, uriinianalüüs, vererõhk ja kasutatavad ravimid. Podagra ja neeruhaigus võivad üksteist mõjutada mõlemas suunas. National Kidney Foundation⁠

Kas kõrge kusihappe korral tuleb loobuda kõigist puriinidest?

Ei. Liiga range keelunimekiri muudab toitumise kiiresti ühekülgseks ega pruugi probleemi lahendada. Kõigepealt tasub vähendada:

1. maksa, neerude ja teiste rupside söömist;

2. suuri ja sagedasi punase liha portsjoneid;

3. anšooviseid, sardiine, heeringat, rannakarpe ja mõningaid teisi mereande;

4. lihapuljongikontsentraate ja väga tugevaid lihaleemi;

5. õlut ja muud alkoholi;

6. suhkrustatud jooke ning fruktoosirikkaid siirupeid.

Liha ei pea tingimata täielikult menüüst eemaldama. Olulisemad on kogus, söömise sagedus ja ülejäänud menüü.

Kaunvilju, lillkapsast, spinatit, seeni ja teisi puriinirikkamaid taimseid toite ei ole üldjuhul vaja karta. Köögiviljade söömist ei soovitata podagra tõttu piirata. Arthritis Foundation⁠

Mis aitab kusihapet vähendada?

Kasulikud sammud on üsna tavalised, kuid peavad olema järjepidevad:

1. jooge päeva jooksul piisavalt vett, kui arst ei ole südame- või neeruhaiguse tõttu vedelikukogust piiranud;

2. langetage kaalu rahulikult, mitte nälgimisega;

3. sööge rohkem köögivilju ja täisteratooteid;

4. valige mõõdukad portsjonid kala, linnuliha või muud valku;

5. kasutage sobivuse korral maitsestamata hapupiimatooteid;

6. vähendage alkoholi ja magusaid jooke;

7. liikuge regulaarselt;

8. hoidke kontrolli all vererõhk, veresuhkur ja vere rasvade näitajad.

Oluline on mõista, et podagra ei ole lihtsalt nö. lihasööja karistus. Suure osa kusihappest toodab organism ise ning toitumine langetab näitu, kuid sageli vaid mõõdukalt. Diagnoositud podagra korral ei pruugi elustiilimuutustest üksi piisata ja vajalik võib olla kusihapet alandav ravim.

Põhjalikumat hindamist vajab olukord, kui kusihape on korduvalt kõrge või tõuseb edasi; tekivad äkilised valulikud ja paistes liigesed; on olnud neerukive; neerufunktsioon on langenud; naha alla tekivad kõvad sõlmekesed; inimesel on südame-veresoonkonnahaigus, diabeet või metaboolne sündroom; kõrge näit ilmneb noores eas või on väga suur.

Üks analüüs ei räägi kogu lugu. Tulemust võivad ajutiselt mõjutada vedelikupuudus, alkohol, väga tugev treening, paastumine või hiljutine haigus. Vajadusel analüüsi korratakse.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kõrge kusihape ei ole alati podagra, kuid see on keha saadetud märguanne, mida tasub mõtestada. Küsimus ei ole ainult selles, mida inimene eelmisel päeval sõi. Vaadata tuleb neerude tööd, kehakaalu, ainevahetust, ravimeid, joomist, alkoholi tarvitamist ja kogu toitumismustrit.

Ärge karistage ennast range dieediga ega jätke ravimeid omal käel ära. Õige lahendus algab põhjuse leidmisest ning sobib kokku Teie ülejäänud terviseseisundiga.

Kui Teie kusihape on kõrge, liigesed annavad endast märku või Te ei tea enam, mida tohib süüa, ootan Teid  vastuvõtule. Vaatame koos üle analüüsid, ravimid ja igapäevase menüü ning koostame realistliku tegevusplaani.

Tervis algab taldrikult.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

 27.08

Mõni inimene alustab iga hommikut täpselt ühtemoodi. Äratus, klaas vett, kohv, hommikusöök ja tööle minek. Kui plaan ootamatult muutub, tekib rahutus või tunne, et terve päev on rikutud.

Kas see tähendab, et aju on muutunud mugavaks?

Tegelikult armastab aju teatud määral rutiini. Tuttav päevakava loob turvatunde, vähendab otsustamisele kuluvat energiat ja aitab organismil paremini oma sisemist rütmi hoida. Kuid aju vajab ka midagi uut. Kõige paremini tunneb ta end siis, kui päevas on olemas kindel raam, kuid selle sees jääb ruumi liikumiseks, õppimiseks ja väikesteks üllatusteks.

Miks rutiin ajule meeldib?

Aju peab iga päev töötlema tohutul hulgal infot. Kui peaksime igal hommikul uuesti otsustama, kuidas hambaid pesta, mida esimesena teha või millist teed tööle minna, kuluks selleks liiga palju vaimset energiat. Korduvad tegevused muutuvad aja jooksul harjumusteks. Osa nende juhtimisest liigub justkui automaatrežiimile ning me ei pea enam iga väikest sammu teadlikult läbi mõtlema. Harjumuste kujunemises mängivad olulist rolli aju sügavamad piirkonnad, sealhulgas basaalganglionid. Teadusuuringud näitavad⁠, et korduv käitumine võib muutuda järjest automaatsemaks.

See on põhjus, miks võime tuttavat teed sõita peaaegu märkamatult või panna hommikukohvi valmis enne, kui oleme täielikult ärganud. Rutiin aitab ajul säästa tähelepanu tegevusteks, mis vajavad päriselt mõtlemist.

Regulaarne päevakava toetab ka keha sisemist kella

Aju ei jälgi üksnes seda, mida me teeme, vaid ka seda, millal me seda teeme. Kehas töötab ligikaudu 24-tunnine ööpäevarütm, mis mõjutab und, ärkvelolekut, kehatemperatuuri, hormoonide eritumist, söögiisu, tähelepanu ja vaimset võimekust. Seda sisemist kella aitavad paigas hoida valgus, magamise ja ärkamise aeg, söögikorrad ning füüsiline aktiivsus. Ööpäevarütm mõjutab otseselt nii und kui ka tähelepanu ja mõtlemisvõimet.⁠

Seetõttu tunneb organism end sageli paremini, kui ärkamise ja magamamineku aeg ei kõigu iga päev mitu tundi; söögikorrad ei jää täiesti juhuslikuks; päev sisaldab liikumist ja päevavalgust; töö ja puhkus vahelduvad; õhtul on olemas rahunemise aeg.

See ei tähenda, et elu peab käima minuti täpsusega. Aju ei vaja sõjaväelist režiimi, vaid enam-vähem etteaimatavat rütmi.

Miks tekitavad ootamatud muutused mõnikord ärevust?

Tundmatu olukord nõuab ajult rohkem tähelepanu. Ta peab hindama, kas uus olukord on ohutu, mida tuleks teha ja millised võivad olla tagajärjed. Seetõttu võib ootamatus, isegi kui see pole otseselt halb, tekitada lühiajalist pinget. Eriti tundlikult võivad muutustele reageerida inimesed, kes on juba väsinud, ülekoormatud, ärevad või magavad halvasti.

Pärast pikka ja stressirohket perioodi võib kindel päevakava anda inimesele tagasi kontrollitunde. Mõnikord ei ole vaja kogu elu korraga korda teha. Piisab sellest, kui paika saavad ärkamisaeg, regulaarsed söögikorrad, igapäevane jalutuskäik ja õhtune puhkamine.

Kas liiga palju rutiini võib ajule halvasti mõjuda? Võib küll.

Kui päevad muutuvad täiesti ühetaoliseks ning inimene ei õpi, suhtle ega proovi enam midagi uut, saab aju vähem värskeid stiimuleid. Uued tegevused sunnivad aju tähelepanu koondama, looma uusi seoseid ja kohanema.

Uudsus ei pea tähendama langevarjuhüpet või reisi teisele poole maailma. Ajule võib piisata ka sellest, kui jalutate vahel teist teed; valmistate uue toidu; õpite mõne võõrkeelse sõna; kuulate teistsugust muusikat; teete tuttavat harjutust veidi teisel viisil; kohtute inimesega, kellega pole ammu rääkinud; proovite midagi teha teise käega.

Aju vajab korraga nii turvalisust kui ka mõõdukat väljakutset.

Kõik rutiinid ei ole kasulikud

Aju automatiseerib ka selliseid tegevusi, mis tervist ei toeta. Harjumuseks võib muutuda õhtune näksimine, telefonis kerimine, stressi korral maiustamine, vähene liikumine või liiga hiline magamaminek. Aju ei küsi alati, kas harjumus on kasulik. Ta õpib lihtsalt ära seose: teatud olukorrale järgneb kindel tegevus ja vahel ka kiire rahulolutunne.

Seetõttu ei piisa soovitusest „võta ennast kokku”. Halb harjumus on lihtsam asendada uuega kui jätta selle asemele tühimik.

Näiteks mõned valikud: õhtuse näksimise asemel kindel õhtusöök ja taimetee; telefonis kerimise asemel kümme minutit lugemist; stressis istumise asemel lühike jalutuskäik; juhusliku söömise asemel ettevalmistatud lõunasöök. Uus harjumus ei muutu automaatseks üleöö. Aju vajab kordusi.

Milline rutiin toetab aju kõige paremini?

Hea päevakava ei pea olema täiuslik. Alustada võiks viiest lihtsast tugipunktist:

1. Ärake võimalusel enam-vähem samal ajal.

2. Minge hommikul päevavalguse kätte.

3. Sööge päeva jooksul korrapäraselt ja ärge jätke kogu söömist hilisõhtule.

4. Liikuge iga päev, kasvõi lühikeste osadena.

5. Looge õhtuks rahunemise rutiin, mis aitab ajul tööpäeva lõpetada.

Kõige olulisem pole see, kas mõni päev läheb teisiti. Tähtis on suund, kuhu organism enamikul päevadel tagasi pöördub.

Aju armastab rütmi, mitte vanglat

Aju vajab tuttavaid tegevusi, sest need annavad turvatunde ja hoiavad kokku vaimset energiat. Samal ajal vajab ta õppimist, liikumist, suhtlemist ja uusi kogemusi.

Seega võiks hea elu olla nagu tuttav kodu: sellel on kindlad seinad ja tugev vundament, kuid aknad peavad jääma avatuks.

Kui päevakava on muutunud täiesti kaootiliseks, uni on häiritud, söömine ebaregulaarne ning väsimus ja keskendumisraskused süvenevad, tasub vaadata tervikpilti. Mõnikord vajab organism lihtsalt paremat rütmi, kuid vahel võivad enesetunnet mõjutada ka toitainete puudus, veresuhkru kõikumine, ravimite toime, kilpnäärmeprobleemid, uneapnoe või pikaajaline stress.

Individuaalsel vastuvõtul saame koos üle vaadata Teie päevakava, toitumise, une, liikumise ja tervisenäitajad ning kujundada rütmi, mis sobib päriselt Teie eluga.

Tervis algab taldrikult – kuid seda toetab kogu meie päevarütm. 

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

26.08

Mõnikord ei ole parim treening see, mille jaoks tuleb osta spordiklubi kaart. See võib oodata hoopis kuuri kõrval – kirves käes ja halupakk ees. Puude lõhkumine paneb tööle peaaegu kogu keha, tõstab pulssi ning annab tehtud töö järel väga selge rahulolutunde. Kuid kas seda võib tõesti pidada ideaalseks treeninguks? Lühike vastus on: väga heaks küll, kuid ideaalseks mitte iga inimese jaoks.

Miks puude lõhkumine kehale nii palju annab?

Kirve tõstmisel ja langetamisel ei tööta ainult käed. Liigutuses osalevad õlad, selg, kõhulihased, tuharad ja jalad. Samal ajal peab keha hoidma tasakaalu ning kandma jõu maapinnalt läbi jalgade ja kere kirveni.

Seetõttu arendab puude lõhkumine korraga üldist jõudu; haardejõudu; kerelihaste vastupidavust; koordinatsiooni ja tasakaalu; südame-veresoonkonna koormust; keha võimet jõudu terviklikult rakendada.

Puude lõhkumine mõõduka tempoga vastab ligikaudu 4,5 MET-ile ja jõulisema töö puhul umbes 6,5 MET-ile. See tähendab, et rahulikuma töö võib liigitada mõõduka ning intensiivse lõhkumise juba tugeva kehalise koormuse hulka. Ka puude kandmine ja riita ladumine on arvestatav füüsiline tegevus. Need hinnangud pärinevad 2024. aasta kehaliste tegevuste kogumikust⁠.

Energiakulu sõltub inimese kehakaalust, töötempost, kirve raskusest, puidu omadustest ja puhkepausidest, kuid tund puude tegemist võib vabalt konkureerida korraliku treeninguga.

See on ka hea vaimne puhkus

Puude lõhkumisel on kindel rütm: tõstad, hingad, lööd ja alustad uuesti. Tähelepanu peab olema hetkes, sest hajevil olles muutub tegevus ohtlikuks. Selline füüsiline töö aitab mõtetel rahuneda ning pakub midagi, mida tavaline treening alati ei anna – silmaga nähtavat tulemust. Halud saavad lõhutud, riit kasvab ja inimene tunneb, et tema jõust oli päriselt kasu. Meie esivanematele ei olnud see treening. See oli elu loomulik osa. Keha liikus, sest midagi oli vaja teha.

Miks ei ole see siiski täiuslik treening?

Puude lõhkumine on korduv ja sageli ühepoolne tegevus. Enamik inimesi hoiab kirvest alati samal viisil ning pöörab keha ühele poole. Kui tehnika pole hea või töö kestab liiga kaua, võivad ülekoormuse saada alaselg, õlad, küünarnukid ja randmed.

Suurim viga on püüda löögijõudu tekitada ainult käte ja seljaga. Jõud peaks tulema kogu kehast: jalad on kindlalt maas, põlved veidi pehmed, kere kontrollitud ning kirves liigub võimalikult loomulikus kaares. Puude lõhkumine ei treeni ka kõiki liikumissuundi võrdselt. Seetõttu ei asenda see täielikult kõndimist, liikuvusharjutusi ega tasakaalustatud jõutreeningut.

Kuidas teha puude lõhkumisest ohutum treening?

Alustage 5–10-minutilise soojendusega. Kõndige, tehke mõned rahulikud kükid ning liigutage õlgu ja käsi. Külma keha ja kange seljaga ei tasu kohe kõige suurema paku kallale minna. Alustuseks piisab 10–15 minutist. Hiljem võib tööaega pikendada, kuid pause tuleks teha enne, kui tehnika väsimuse tõttu laguneb.

Oluline on ka kasutada enda jõule sobiva raskusega kirvest; asetada puu stabiilsele ja paraja kõrgusega pakule; hoida teised inimesed ning loomad tööalast eemal; kanda kinniseid jalanõusid ja vajadusel kaitseprille; vältida märga, libedat või ebatasast töökohta; vahetada võimaluse korral käte asetust, kuid ainult siis, kui liigutus püsib kontrollitud; lõpetada töö, kui selga, õlga või küünarnukki tekib terav valu.

Ärge hoidke löögi ajal hinge kinni. Pingutuse ajal võiks rahulikult välja hingata, sest hinge kinni hoidmine võib vererõhku järsult tõsta.

Kellele ei pruugi puude lõhkumine sobida?

Ettevaatlik peaks olema inimene, kellel on südamehaigus, halvasti kontrollitud kõrgvererõhktõbi, hiljutine operatsioon, tugev liigese- või seljavalu, tasakaaluhäire või väga vähene varasem liikumine.

Eriti suur koormus tekib siis, kui väheliikuv inimene alustab külma ilmaga järsku rasket füüsilist tööd. Külm ahendab veresooni ja võib vererõhku tõsta. Sarnase pingutusega talviste tööde puhul hoiatab ka American Heart Association⁠, et raske ülakehatöö, külm ja hinge kinni hoidmine võivad südamele liiga suure koormuse anda.

Kui töö ajal tekib valu või surve rinnus, ebatavaline õhupuudus, pearinglus, külm higi või väga halb enesetunne, tuleb kohe lõpetada ja vajadusel kutsuda abi.

Kas puude lõhkumine aitab kaalust alla võtta?

Aitab, sest see suurendab energiakulu, tugevdab lihaseid ja vähendab istumisele kuluvat aega. Kuid ükski füüsiline töö ei suuda järjepidevalt tasakaalustada liiga suurt energiatarbimist, vähest und ja korrast ära söögirütmi.

Puude lõhkumine võib olla väga hea osa aktiivsest eluviisist, kuid kaalulanguse määravad kogu päeva ja nädala harjumused, mitte üks higine töötund.

Kokkuvõtteks

Puude lõhkumine on tõhus kogu keha treening, milles saavad kokku jõud, vastupidavus, koordinatsioon ja värskes õhus liikumine. Lisaks sünnib sellest päris tulemus – soe tuba ja korralik puuriit.

Kuid hea treening ei tähenda, et tuleb end ühe päevaga tühjaks töötada. Kasu tekib siis, kui koormus vastab inimese tervisele ja võimekusele, liigutus on kontrollitud ning puhkepause ei peeta nõrkuseks. Mõnikord on kõige parem treening tõesti see, mille järel ei jää põrandale hantlid, vaid kuuri kõrvale ilus puuriit.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

22.08

„Miks Sa kogu aeg ohkad? Kas midagi on halvasti?” Seda küsimust kuuleb sageli inimene, kes ise oma ohkamist enam ei märkagi. Mõnikord on see lihtsalt harjumus või keha loomulik viis hingamist korrastada. Kuid vahel annab sage ohkamine märku, et inimene on väsinud, pinges või tunneb, et ei saa korralikult õhku.

Miks me üldse ohkame?

Ohkamine on tavalisest sügavam hingetõmme. Sellel on organismis täiesti praktiline ülesanne: see aitab avada väikeseid kopsusombukesi ja muuta hingamise taas ühtlasemaks. Teadlased on nimetanud ohkamist omamoodi hingamise taaskäivituseks.  Seega ei tähenda iga ohkamine, et midagi oleks valesti. PubMed⁠

Tähelepanelikum tasub olla siis, kui inimene ohkab korduvalt kogu päeva jooksul või tunneb pidevat vajadust proovida veel sügavamalt sisse hingata.

Kõige sagedamini on põhjuseks pinge

Stressi ja ärevuse korral muutub hingamine sageli kiireks ning pinnapealseks. Mingil hetkel tekib tunne, et õhku jääb väheks, ning inimene püüab seda suure ohkega korvata. Võib tekkida omamoodi ring: pinge muudab hingamise pinnapealseks, inimene ohkab, hakkab oma hingamist rohkem jälgima ning muretseb, miks ta ei saa „korralikku hingetõmmet” teha. Muretsemine suurendab omakorda pinget ja vajadust jälle sügavalt hingata.

Pikaajalise ärevuse korral võib sage sügav hingamine soodustada ka ülehingamist ehk hüperventilatsiooni, millega võivad kaasneda pearinglus; südamekloppimine; surin sõrmedes või suu ümber; pigistustunne rinnus; õhupuuduse tunne; nõrkus või ebareaalsustunne. See ei tähenda, et sümptomid oleksid inimese ettekujutus. Hingamismuster ja kehalised aistingud on päriselt muutunud. Cleveland Clinic⁠

Alati ei ole põhjus siiski närvides

Kui ohkamisega kaasneb õhupuudus, tuleb vaadata tervist laiemalt. Põhjuseks võivad olla näiteks astma või mõni muu hingamisteede haigus; südameprobleem; kehv füüsiline vorm; ülekaal, mis muudab hingamise koormavamaks; aneemia ehk kehvveresus; hiljutine hingamisteede infektsioon; uneapnoe; refluks, mis võib ärritada söögitoru ja hingamisteid; valu, palavik või organismi suur koormus.

Ka vähese liikumise järel võib inimene hakata tavapäraste tegevuste juures kiiremini hingeldama. Kui aga varem sai trepist üles ilma peatumata ja nüüd sunnib õhupuudus puhkama, ei tohiks seda pidada lihtsalt vanuseks või kehakaaluks. Südame- ja kopsuhaigused, aneemia ning ärevus võivad kõik põhjustada tunnet, et sügavat hingetõmmet on raske lõpuni teha. Cleveland Clinic⁠

Mida tasub enda juures tähele panna?

Küsige endalt mõned küsimused, annan mõned variandid: 

* Kas ohkan rohkem pingelistes olukordades?

* Kas tunnen, et ei saa lõpuni sisse hingata?

* Kas õhupuudus tekib ka kõndides või trepist minnes?

* Kas esineb köha, vilistavat hingamist või raskust rinnus?

* Kas süda klopib või pulss on ebaregulaarne?

* Kas ärkan öösel õhupuuduse tõttu?

* Kas olen viimasel ajal tavalisest kahvatum ja väsinum?

* Kas jalgades on tekkinud turseid?

* Kas ohkamine on uus nähtus või muutub järjest sagedasemaks?

Need tähelepanekud aitavad otsustada, kas tegemist võib olla peamiselt pingega või vajab tervis põhjalikumat hindamist.

Mida saab ise proovida?

Kui ohkamine tekib peamiselt stressi ajal, ei ole vaja sundida end aina suuremaid hingetõmbeid tegema. Sageli aitab paremini rahulik ja loomulik hingamine. Proovige mõne minuti jooksul:

1. lõdvestada õlad ja lõug;

2. hingata rahulikult nina kaudu sisse;

3. lasta väljahingamisel olla sissehingamisest veidi pikem;

4. vältida õhu jõuga kopsudesse tõmbamist;

5. tõusta püsti, sirutada ja teha väike jalutuskäik.

Abi võivad anda ka korrapärane liikumine, piisav uni, kofeiini koguse vähendamine ning päeva jooksul teadlike puhkepauside tegemine. Kui aga harjutused tekitavad pearinglust või suurendavad õhupuudust, tuleb need katkestada.

Millal peab kiiresti abi otsima?

Kiiret abi vajab inimene, kellel tekib äkki tugev hingamisraskus, rindkerevalu või -raskus, minestus, segasus, sinakas nahavärvus, veriköha või võimetus õhupuuduse tõttu korralikult rääkida. Samuti vajab kiiret hindamist õhupuudus koos ühe jala valu või tursega. NHS⁠

Perearsti poole tasub pöörduda, kui sage ohkamine on tekkinud hiljuti, süveneb, häirib igapäevaelu või sellega kaasnevad väsimus, südamekloppimine, köha, koormustaluvuse langus või öine õhupuudus.

Ohkamine ei ole diagnoos

Mõnikord ütleb ohkamine: „Olen pinges.” Mõnikord: „Olen väsinud.” Vahel aga: „Mul on raske hingata.” Seetõttu ei tasu inimest pideva ohkamise pärast noomida ega kõike automaatselt ärevuse arvele kirjutada. Esmalt tuleb märgata, millal see tekib ja mida keha veel samal ajal näitab.

Kui Teie väsimus, kehakaal, toitumine ja enesetunne vajavad terviklikku ülevaatamist, olete oodatud vastuvõtule. Vaatame koos üle päevakava, söömise, liikumise ning tervisenäitajad, mis võivad enesetunnet mõjutada.

Tervis algab taldrikult, kuid vahel annab esimese märguande hoopis hingamine.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

20.08

On õhtuid, kui oled päevast väsinud, pea on mõtteid täis ja tegelikult ei tahaks enam midagi teha. Siis lähed korraks aeda. Mõtled, et kastad ainult tomatid või lilled vm. Aga märkad umbrohtu, nopid mõned kurgid, seod tomatitaime üles, vaatad üle suvikõrvitsad ja järsku on möödunud pool tundi.

Ja kummaline asi – keha võib olla natuke väsinum, aga pea on palju kergem. Miks?

Sest aiatöö ühendab endas mitu asja, mida inimese keha ja närvisüsteem väga vajavad. Aias liigume ilma, et nimetaksime seda trenniks. Aiatööd tehes me kõnnime, kükitame, kummardame, tõstame, sirutame, kaevame, lükkame käru ja tassime kastekannu.

See ei pruugi tunduda treeninguna, kuid keha jaoks on see liikumine.

Töötavad jalad, selg, õlavööde ja kerelihased ning suureneb ka igapäevane energiakulu. Eriti väärtuslik on see inimesele, kelle päev möödub suuresti istudes. Alati pole vaja trenni jaoks spordiriideid selga panna – vahel piisab sellest, kui minna pooleks tunniks õue ja teha midagi.

Käed töötavad ja pea puhkab

Minu arvates on see aiatöö üks suuremaid võlusid. Kui rohid peenart või korjad marju, tegeleb aju konkreetse ja lihtsa ülesandega. Tähelepanu liigub tööprobleemidelt ja muremõtetelt sellele, mis toimub praegu. Siin on umbrohi. Siin on maasikas. Siin vajab taim vett. Seda vaja siduda. Ooo juba vajab toigast toeks… Selline tegevus võib vähendab vaimset pinget ja aitab  pidevast mõtete keerutamisest välja tulla. Tänapäeva inimene kasutab päev läbi pead, aga üllatavalt vähe käsi. Aed annab kätele tegevuse ja lubab ajul natuke vaiksemaks jääda.

Loodusel on närvisüsteemile oma mõju

Rohelus, linnulaul, tuul, taimede lõhn ja looduslik valgus pole lihtsalt ilus taust.

Looduskeskkonnas viibimist seostatakse uuringutes väiksema stressi, parema meeleolu ja parema üldise vaimse heaoluga. Ja selleks ei pea olema hektarite kaupa maad. Mõnele inimesele on selleks vanaema suur köögiviljaaed. Teisele paar tomatitaime kasvuhoones. Kolmandale maitsetaimed rõdul. Oluline pole aia suurus, vaid kontakt loodusega.

Päevavalgus aitab paika sättida ka und

Aias olemisega kaasneb veel üks asi, mida sageli alahindame – oleme õues.

Päevavalgus aitab meie sisemisel ööpäevarütmil aru saada, millal on päev ja millal peaks keha valmistuma ööks. Eriti kasulik on saada loomulikku valgust päeva esimeses pooles. Seetõttu võib regulaarne õues liikumine toetada ka õhtust uinumist ja une-ärkveloleku rütmi.

Muidugi ei tähenda see, et aiatöö ravib unetust. Aga kui inimene veedab suurema osa päevast nelja seina vahel ja õhtu ekraani ees, võib rohkem päevavalgust ja liikumist olla väga hea algus.

Aed annab midagi, millest tänapäeva elus kipub puudus olema

Nähtava tulemuse. Tööl võime päev otsa saata kirju, osaleda koosolekutel ja lahendada probleeme ning õhtul pole midagi käega katsutavat ette näidata. Aias on kõik teisiti. Peenar sai puhtaks. Kartul sai mullatud. Kurgid said korjatud. Marjad ja ploomid on kausis. See väike saavutustunne on üllatavalt oluline. Inimesele meeldib näha, et tema tegevusel oli mõte. Veel parem tunne tekib siis, kui mõne kuu eest mulda pandud seemnest tuleb lõpuks päris toit.

Ja siis tuleb aiast toit tuppa

Siin kohtuvad minu jaoks aiatöö ja tervis kõige ilusamal viisil. Korjad oma kurgi, tomati, sibula, tilli või suvikõrvitsa ning mõne minuti pärast on see juba taldrikul. Oma kasvatatud toiduga tekib hoopis teistsugune suhe.

Sageli süüakse rohkem köögivilju ja maitserohelist lihtsalt sellepärast, et need on käeulatuses. Ja värskelt korjatud saaduste maitse on asi, mida poest alati kätte ei saa.

Laps, kes on ise herne peenrast võtnud või porgandi mullast välja tõmmanud, võib samuti suhtuda sellesse toitu hoopis teise huviga.

Kas mullas tegutsemine teeb meid õnnelikumaks?

Internetis kohtab vahel väga lihtsat väidet, et mullabakterid toimivad antidepressandina. No päris nii lihtsalt seda öelda ei saa. Mulla mikroorganismide, inimese mikrobioomi, immuunsüsteemi ja närvisüsteemi seoseid uuritakse ning see on väga huvitav valdkond. Kuid aiatöö head mõju enesetundele ei ole vaja ühe konkreetse bakteriga seletada.

Meil on juba palju lihtsamad põhjused olemas: liikumine, päevavalgus, loodus, tähelepanu puhkamine, tähenduslik tegevus ja nähtav tulemus. Kõik need tulevad aiatööga peaaegu tasuta kaasa.

Aga aiatööga võib ka üle pingutada

Seda näen eriti kevadel. Terve talv on liigutud vähe ja esimese sooja nädalavahetusega otsustatakse kahe päevaga pool hektarit üles kaevata.

Esmaspäeval on kehale ilmunud nö. uusi lihaseid ning nad kõik valutavad ja ei saa enam selga sirgeks.  🫣😊Aiatöö on füüsiline koormus nagu iga teinegi. Kui keha pole harjunud, tasub alustada rahulikult, vahetada tööasendeid, teha pause ja juua vett. Kuuma ilmaga tuleb arvestada ka ülekuumenemisega. Aed peaks tervist toetama, mitte muutuma võistluseks naabriga, kellel saab kartul alati kolm päeva varem maha.

Meie esivanemad ei nimetanud seda teraapiaks

Nad lihtsalt läksid õue ja tegid tööd.

Muidugi oli vanasti aiatöö sageli raske vajadus, mitte romantiline hobi. Aga selles eluviisis oli midagi, mida meil tänapäeval napib – loomulik liikumine oli päeva osa. Ei olnud vaja mõelda, et nii nii varsti peaks 10 000 sammu täis saama… Keha töötas, käed tegid midagi päriselt ja õhtu saabudes oli väsimus sageli rohkem füüsiline kui see tänapäevane kummaline seisund, kus keha on päev otsa istunud, aga pea on täiesti läbi.

Võib-olla ongi aed üks lihtsamaid heaolu retsepte

Aiatöö ei asenda arsti, psühholoogi, ravimeid ega vajalikku ravi. Aga tervis ei koosne ainult ravist. See koosneb ka sellest, kuidas me oma päevi elame. Ja võib-olla sellepärast ongi pärast tunnikest peenarde vahel vahel tunne, et mitte ainult aed ei saanud korda. Natuke sai korda ka inimene ise.

Tervis algab taldrikult – aga vahel algab see juba peenrast.

Kui väsimus, kehv uni, kaaluprobleemid või halb enesetunne on muutunud igapäevaseks, tasub vaadata tervikut – toitumist, liikumist, und, stressi ja vajadusel ka analüüse. Vastuvõtul püüamegi leida, millised väikesed ja realistlikud muudatused võiksid just Teie enesetunnet parandada.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

19.08

On päevi, mil võib hommikusöögi peaaegu unustada. Ja siis on õhtuid, kus kõht on justkui täis, aga käsi otsib ikka midagi – võileiba, juustu, küpsist või natuke magusat.

Sageli süüdistatakse sellises olukorras iseloomu. „Mul pole tahtejõudu.“ või „Ma lihtsalt armastan liiga palju süüa.“ või „Pean ennast rohkem kontrollima.“ Aga söögiisu ei ole ainult tahtejõu küsimus. Meie ajus ja seedetraktis töötab terve süsteem, mis annab märku, millal süüa, millal lõpetada ja millal hakata toitu otsima. Selles süsteemis mängivad olulist rolli hormoonid.

Greliin – „kõht on tühi, aeg süüa“

Greliini nimetatakse sageli näljahormooniks. Selle tase suureneb tavaliselt enne söömist ning langeb pärast sööki. Huvitav on see, et greliin ei reageeri ainult sellele, kui palju energiat organism vajab. Seda mõjutavad ka meie harjumused. Kui olete harjunud sööma iga päev kell 12, võib organism hakata juba enne keskpäeva söömiseks valmistuma. Seetõttu võib näljatunne tekkida üsna täpselt harjumuspärasel ajal. Greliini mõjutab ka uni. Liiga vähese magamise järel võib söögiisu suureneda ning eriti ahvatlevaks võivad muutuda energiarikkad toidud. Seega pole juhus, kui pärast halvasti magatud ööd tundub saiake palju huvitavam kui porgand.

Leptiin – „aitab küll“

Leptiini toodab peamiselt rasvkude ja üks tema ülesandeid on anda ajule infot organismi energiavarude kohta. Lihtsustatult võiks öelda, et leptiin aitab ajul mõista: energiat on piisavalt.

Siin tekib aga huvitav paradoks.

Ülekaalulisel inimesel ei pruugi leptiinist puudust olla – seda võib veres olla hoopis palju. Probleem võib olla selles, et aju ei reageeri leptiinisignaalile enam sama hästi. Seda nimetatakse leptiiniresistentsuseks. Sellisel juhul võib inimene kogeda suuremat söögiisu isegi siis, kui energiavarusid organismis tegelikult jagub. See on üks põhjus, miks lause, et söö lihtsalt vähem võib olla inimese jaoks palju keerulisem, kui kõrvaltvaatajale tundub.

Insuliin mõjutab samuti söögiisu

Insuliini tuntakse eelkõige hormoonina, mis aitab reguleerida veresuhkrut. Tegelikult osaleb insuliin ka aju energiatasakaalu ja söögiisu regulatsioonis. Kui toidukorrad koosnevad suuresti kiiresti imenduvatest süsivesikutest ning valku ja kiudaineid on vähe, võib veresuhkur kõikuda rohkem. Mõnel inimesel väljendub see üsna tuttavalt, et sõin paar tundi tagasi, aga nüüd tahaks jälle midagi. Eriti magusat.

Seepärast on söögiisu kontrollimisel sageli kasulikum mõelda mitte ainult kaloritele, vaid sellele, millest toidukord koosneb. Korralik valguallikas, köögiviljad, täisteratooted või muud kiudainerikkad toiduained ning mõistlik kogus rasva annavad tavaliselt pikema täiskõhutunde kui saiake ja magus kohv.

GLP-1 ja teised soolestiku hormoonid

Soolestik ei ole lihtsalt toru, kust toit läbi liigub. Pärast söömist vabanevad seedetraktist mitmed hormoonid, sealhulgas GLP-1, PYY ja CCK. Need osalevad täiskõhutunde tekkimises ning suhtlevad ajuga.

GLP-1 aeglustab muu hulgas mao tühjenemist ja aitab vähendada söögiisu. Just selle süsteemi mõjutamisel põhinevad ka tänapäeval kasutatavad GLP-1 retseptorite agonistid. Aga keha toodab GLP-1 loomulikult ka ise.

Sellepärast loeb toidu koostis. Valk, kiudained ja terviklikum toit mõjutavad täiskõhusignaale teisiti kui kiiresti söödud ultratöödeldud toit.

Kortisool – miks stress paneb külmkapi ust avama?

Stressiga on asi huvitav. Ägeda stressi korral võib söögiisu hoopis kaduda. Aga pikemaajalise stressi puhul võib juhtuda vastupidine. Kõrgem ja pikalt häiritud kortisoolitase võib soodustada isu energiarikka toidu järele. Siia lisandub psühholoogiline pool – toit pakub kiiret naudingut ja rahunemist. Nii tekib tuttav õhtune olukord. Päev on olnud pingeline. Tööd palju. Lõuna jäi napiks. Koju jõudes on inimene väsinud ja närvis. Ja siis see algab, et natuke juustu… Siis paar küpsist… Siis midagi veel…Lõpuks tundub, et jälle sõin liiga palju… Tegelik probleem võis aga alata juba hommikul.

Ka suguhormoonid mõjutavad söögiisu

Paljud naised märkavad, et menstruaaltsükli jooksul muutuvad nii näljatunne kui ka toidueelistused. Eriti tsükli teises pooles võib söögiisu suureneda ning magus ja energiarikkam toit tunduda ahvatlevam. Ka perimenopausi ja menopausi ajal toimuvad hormonaalsed muutused võivad mõjutada kehakaalu, rasvkoe jaotumist, und ja kaudselt söögiisu.

Meestelgi pole hormonaalne süsteem söömisest eraldatud. Testosteroon, stressihormoonid, uni, kehaline aktiivsus ja ainevahetus mõjutavad üksteist pidevalt.

Kõige alahinnatum söögiisu mõjutaja on uni

Kui inimene ütleb mulle, et õhtuti tekib tal kontrollimatu söögiisu, küsiksin alati, et kuidas Te magate? Unepuudus mõjutab söögiisu reguleerivaid süsteeme ning muudab aju vastuvõtlikumaks maitsvale ja energiarikkale toidule. Pärast viietunnist ööd ei tee inimene toiduvalikuid päris samas seisundis nagu pärast korralikult magatud ööd.

Keha otsib energiat. Ja kõige kiiremini saab seda suhkrust ja rasvarikkast toidust. Seepärast ei ole kaalulangetamisel mõtet rääkida ainult taldrikust, kui inimene magab pidevalt viis tundi.

Kas hormoone saab toiduga paika panna?

Internetis lubatakse seda sageli: „Tasakaalusta hormoonid seitsme päevaga.“ või „Söö seda toitu ja leptiin hakkab jälle tööle.“

Nii lihtne inimese organism kahjuks ei ole. Ükski köögivili, toidulisand ega hommikune jook ei paranda hormoone üleöö. Küll aga saab luua keskkonna, kus söögiisu regulatsioon töötab paremini. Selleks tasub alustada üsna tavalistest asjadest nagu, et magage piisavalt; sööge igal põhitoidukorral valku; ärge unustage köögivilju ja teisi kiudainerikkaid toite; vältige pidevat näksimist; liikuge iga päev; ärge tehke liiga agressiivset kaloripiirangut; jälgige, kas õhtune söömine on päris nälg või päeva jooksul kogunenud väsimus ja stress.

Miks väga range dieet võib söögiisu hoopis suurendada?

See on oluline. Kui inimene vähendab pikaks ajaks energiatarbimist väga tugevalt, ei pruugi keha sellele lihtsalt vaikides alluda. Organism hakkab energiat säästma ja näljasignaalid võivad tugevneda. Kaalulanguse käigus muutuvad ka mitmed söögiisu reguleerivad hormoonid. Seetõttu on pärast väga ranget dieeti sageli raske uut kehakaalu säilitada.

Inimene ise arvab, et kadus tahtejõud, aga organism võib lihtsalt väga jõuliselt energiat tagasi nõuda. Seetõttu eelistan ma kaalulangetamist, mille puhul inimene saab süüa normaalset päris toitu, säilitada lihasmassi, liikuda ja elada oma tavalist elu.

Söögiisu on keha sõnum

Nälga ei peaks kartma. See on normaalne bioloogiline signaal. Küsimus tekib siis, kui söögiisu muutub pidevalt väga tugevaks, nälg taastub kiiresti pärast söömist, tekivad kontrollimatud söömissööstud või söögiisu kaob pikemaks ajaks täielikult.

Siis tasub vaadata laiemat pilti: uni, stress, toidukordade koostis, ravimid, veresuhkru ainevahetus, kilpnäärme talitlus ja vajadusel muud tervisenäitajad.

Sest mõnikord ei vaja inimene rangemat dieeti. Ta vajab hoopis selgitust, miks tema keha kogu aeg süüa küsib. Ja kui me selle põhjuse üles leiame, muutub ka söömine palju lihtsamaks.

Tervis algab taldrikult – aga söögiisu juhtimine algab ajust, soolestikust ja kogu organismi koostööst.

Kui tunnete, et söögiisu on muutunud raskesti kontrollitavaks, kaal kõigub või senised dieedid annavad vaid ajutise tulemuse, saab vastuvõtul vaadata koos üle nii Teie toitumise, päevarežiimi kui ka olemasolevad analüüsid. Mõnikord annab just tervikpilt vastuse, mida järjekordne dieet ei anna.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

17.08

Ärkate öösel selle peale, et säär tõmbab järsku kõvaks nagu kivi. Valu on terav, jalg justkui ei kuula sõna ning esimene mõte on sageli tuttav: ju mul on magneesiumipuudus.

Magneesium võib tõesti mängida rolli. Aga jalakrampide taga on palju rohkem võimalikke põhjuseid ning lihtsalt magneesiumi juurde võtmine ei lahenda alati probleemi.

Mis jalakramp üldse on?

Kramp tähendab lihase äkilist ja tahtmatut kokkutõmbumist. Kõige sagedamini tekib see sääremarjas, vahel ka jalalabas või varvastes. Kramp võib kesta mõnest sekundist mitme minutini ning lihas võib pärast veel tükk aega hell olla. Eriti tüüpilised on öised jalakrambid. Päeval pole midagi viga, aga niipea kui inimene magama jääb, tõmbab säärelihas ootamatult kokku.

Vanemas eas muutuvad sellised krambid sagedasemaks, kuid neid esineb ka noortel ja täiesti tervetel inimestel.

Kas põhjus on magneesiumipuudus?

Mõnikord küll, kuid mitte nii sageli, nagu kiputakse arvama. Magneesium osaleb lihaste ja närvisüsteemi töös ning selle puudus võib soodustada lihastõmblusi ja krampe. Kuid kui inimene sööb mitmekesiselt ja tal pole magneesiumi imendumist või kadu mõjutavat haigust, ei tähenda iga jalakramp automaatselt magneesiumipuudust. Seetõttu ei tasu käsitleda magneesiumi universaalse krambiravimina.

Kui magneesium aitab – väga hea. Kui krambid sellest hoolimata jätkuvad, tuleb otsida põhjust mujalt.

Miks siis jalad krampi lähevad?

Põhjuseid võib olla mitu ja vahel esineb neid korraga.

1. Lihase ülekoormus

Pikk kõndimine, füüsiline töö, tavapärasest tugevam treening või päev otsa jalgadel olemine võivad anda endast öösel märku. Eriti tüüpiline on see siis, kui inimene pole sellise koormusega harjunud.

2. Vedelikupuudus

Palava ilmaga, rohke higistamise, füüsilise töö või sportimise ajal kaotame vedelikku. Kui vedelikukaotus on suur, võivad muutuda ka elektrolüütide tasakaal ja lihaste normaalne töö. Samas pole õige arvata, et iga kramp tähendab lihtsalt seda, et jõite liiga vähe vett.

3. Elektrolüütide tasakaalu häired

Lihaste töös osalevad muu hulgas magneesium, kaalium, kaltsium, naatrium. Nende olulised kõrvalekalded võivad põhjustada lihassümptomeid. Põhjuseks võib olla näiteks tugev higistamine, kõhulahtisus, oksendamine, väga piirav dieet või teatud ravimite kasutamine.

Ja siin on oluline nüanss: rohkem pole alati parem. Eriti kaaliumipreparaate ei tohiks hakata omal käel suurtes annustes tarvitama, sest liiga kõrge kaaliumitase võib olla ohtlik.

Vaadake üle ka ravimid

See unustatakse sageli ära. Jalakrambid võivad mõnel inimesel olla seotud ravimitega või haigustega, mille tõttu ravimeid kasutatakse. Näiteks võivad elektrolüütide tasakaalu mõjutada teatud diureetikumid ehk vett välja ajavad tabletid.

Kui krambid algasid pärast uue ravimi lisamist või annuse muutmist, tasub sellest arstile rääkida. Ravimit ei tohiks sellepärast ise ära jätta.

Kas vereringe võib olla süüdi?

Võib. Kui jalavalu või krambitaoline tunne tekib eelkõige kõndimisel ja sunnib peatuma, kuid puhates leeveneb, tuleb mõelda ka jalgade arteriaalse verevarustuse häirele.

See pole enam päris sama asi mis tavaline öine säärekramp.

Tähelepanelikum tasub olla eriti siis, kui lisanduvad jala külmus, kahvatus, halvasti paranevad haavad või valu tekib järjest väiksema koormusega.

Aga närvid ja selg?

Ka närvisüsteem võib mängida rolli.

Närviärritus, lülisamba probleemid ja teatud närvikahjustused võivad tekitada jalgades valu, tõmblusi, tuimust, surinat või krambitaolisi aistinguid. Kui krambiga kaasneb pidev surin, põletav tunne, tundlikkuse muutus või lihasnõrkus, ei tasuks piirduda ainult magneesiumiga.

Miks krambid just öösel tulevad?

Öösel on jalg kaua ühes asendis ning labajalg võib vajuda asendisse, kus säärelihas on lühenenud. Sellises olukorras võib lihas kergemini krampi tõmbuda. Seetõttu aitab mõnel inimesel väga lihtne asi: säärelihaste regulaarne venitamine, eriti enne magamaminekut.

Mida teha siis, kui kramp juba tuli?

* Kõigepealt proovige lihast rahulikult venitada.

* Säärekrambi korral tõmmake labajalg ja varbad ettevaatlikult enda poole. Võib püsti tõusta ja toetada jala põrandale ning säärelihast õrnalt masseerida. Ärge hakake valusat lihast jõuga „läbi mudima“. Eesmärk on lasta lihasel lõdvestuda, mitte talle uut traumat tekitada.

* Soe dušš või soojakott võib pärast krampi samuti mõnus olla.

Mida võiks teha ennetuseks?

Kui krambid kipuvad korduma, tasub vaadata kogu pilti:

1. kas joote päeva jooksul piisavalt;

2. kas toitumine on mitmekesine;

3. kas füüsiline koormus on viimasel ajal suurenenud;

4. kas istute või seisate väga pikalt;

5. kas säärelihased on pidevalt pinges;

6. kas kasutate ravimeid, mis võivad mõjutada vedeliku ja mineraalainete tasakaalu;

7. kas krampidega kaasneb muid sümptomeid.

Toidust saab magneesiumi näiteks pähklitest, seemnetest, täisteraviljadest, kaunviljadest ja rohelistest köögiviljadest. Kaaliumi leidub kartulis, köögiviljades, kaunviljades, puuviljades ja marjades. Kaltsiumi saame muu hulgas piimatoodetest.

Ehk taas jõuame vana tuttava põhimõtteni: enne purki vaatamist tasub vaadata taldrikule!

Millal tasub jalakrampidega arsti poole pöörduda?

Üksik öine jalakramp ei tähenda tavaliselt midagi ohtlikku. Aga põhjust tasub uurida, kui krambid muutuvad väga sagedaseks või tugevaks, häirivad pidevalt und, tekivad ka päeval või nendega kaasneb lihasnõrkus, tuimus, turse või muud uued sümptomid.

Kui üks jalg muutub äkki paistes, punetavaks, kuumaks ja valulikuks, vajab see kiiremat meditsiinilist hindamist.

Mida ütles vanarahvas?

Vanasti öeldi vahel, et kramp tuleb siis, kui jalg on „ära väsinud“ või „veri ei käi hästi“.

Tänapäeva meditsiin kasutab teistsuguseid sõnu, kuid ühes asjas oli tähelepanek tabav: ülekoormatud ja pikalt ühes asendis olnud lihas võib tõepoolest krambile vastuvõtlikum olla.

Vanasti hõõruti krampi läinud jalga, kõnniti natuke ringi ja venitati sääremarja – ning just need lihtsad võtted on kasutusel tänapäevalgi.

Lõpetuseks

Jalakramp on enamasti ebameeldiv, kuid ohutu nähtus. Kõige tähtsam on mitte jääda kinni mõttesse: „Kramp = magneesiumipuudus.“

Mõnikord on põhjus magneesiumis, mõnikord vedelikupuuduses või ülekoormuses, mõnikord ravimites ning vahel tasub uurida närvide, ainevahetuse või vereringega seotud põhjuseid.

Keha annab meile sageli väikeseid vihjeid enne, kui probleem suuremaks muutub. Neid ei pea kartma, aga neid tasub kuulata.

Tervis algab taldrikult – kuid vahel räägivad tervisest ka meie jalad.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

15.08

Peaaegu kõik inimesed röhitsevad aeg-ajalt. Pärast suuremat sööki, gaseeritud jooki või liiga kiiresti söödud lõunat võib see olla täiesti tavaline. Aga kui röhitsemine saadab Teid hommikust õhtuni, tekib isegi tühja kõhuga või sellega kaasnevad kõrvetised, puhitus ja ebamugavustunne, tasub küsida: miks?

Kust röhitsemine üldse tuleb?

Kõige lihtsamalt öeldes on röhitsemine õhu väljumine maost või söögitorust suu kaudu. Me neelame õhku iga päev – süües, juues ja rääkides. Tavaliselt ei pane me seda tähelegi. Osa liigub seedetraktis edasi, osa tuleb röhitsemisena tagasi. Rohkem õhku võib makku sattuda, kui sööme kiiresti ja suurte suutäitega; räägime söömise ajal palju; joome gaseeritud jooke; närime sageli nätsu; joome kõrrega; suitsetame; sööme kiirustades või ärevana.

Seega paar röhatust pärast sööki ei tähenda automaatselt, et seedimisega on midagi valesti.

Millal võiks põhjust otsida?

Tähelepanelikum tasub olla siis, kui röhitsemine muutub väga sagedaseks või tekivad juurde muud sümptomid.

Näiteks hapu maitse suus, kõrvetised või põletustunne rinnaku taga võivad viidata refluksile. Maosisu liigub söögitoru suunas ning koos sellega võib sageneda ka röhitsemine. Kui lisanduvad täiskõhutunne juba väikese toidukoguse järel, ülakõhuvalu, iiveldus või ebamugav puhitus, võib põhjus olla mujal seedetraktis ja seda tasub arstiga arutada.

Mõnel inimesel suureneb röhitsemine ka stressi ja ärevuse ajal. Hingamine muutub, neelatava õhu hulk suureneb ning inimene võib hakata seda märkamatult kordama. Tekib omamoodi nõiaring – mida rohkem röhitsemist jälgime, seda sagedamini see võib tekkida.

Kas süüdi võib olla toit?

Mõnikord küll, kuid mitte alati selles mõttes, et mõni toit oleks kohe halb.

Gaseeritud joogid on kõige ilmsem näide. Samuti võib väga suur või rasvarikas eine soodustada täiskõhutunnet ja refluksivaevusi.

Kui röhitsemisega kaasneb tugev puhitus, tasub vaadata kogu menüüd. Mõnel inimesel põhjustavad rohkem vaevusi näiteks suured kogused kaunvilju, kapsalisi, sibulat või teatud süsivesikuid. See on aga väga individuaalne.

Siin on oluline üks asi: ärge hakake kümmet toiduainet korraga menüüst välja jätma. Nii võib lõpuks alles jääda väga piiratud toidulaud, aga tegelik põhjus jääb leidmata.

Aga liiga vähe maohapet?

Internetis kohtab sageli väidet, et sage röhitsemine tähendab automaatselt maohappe puudust. Nii lihtne see ei ole. Röhitsemise põhjal üksi ei saa otsustada, kas maohapet on liiga palju või liiga vähe. Seetõttu ei soovita ma hakata omal käel maohapet „tõstma“ äädika, betaiin-HCl või muude vahenditega, eriti kui esineb kõrvetisi, maohaavandi kahtlus või kasutatakse ravimeid. Kõigepealt tuleb aru saada, mis tegelikult toimub.

Mida võiks ise proovida?

Alustage kõige lihtsamast. Sööge rahulikumalt ja närige toit korralikult läbi. Ärge jooge söögikorra juurde gaseeritud jooke. Proovige mõnda aega väiksemaid portsjoneid ning ärge heitke kohe pärast söömist pikali. Ja jälgige seoseid.

Kas röhitsemine tekib pärast konkreetset toitu? Pärast kohvi? Õhtuti? Tühja kõhuga? Koos kõrvetistega? Stressirohkel päeval?

Mõnikord annab juba nädalane tähelepanelik jälgimine rohkem infot kui järjekordne juhuslik toidulisand.

Millal kindlasti arstiga rääkida?

Kui uus või püsiv röhitsemine kaasneb neelamisraskuse, korduva oksendamise, verejooksu tunnuste, tugeva või püsiva valu, seletamatu kaalulanguse või märgatava isutusega, ei tasu jääda ainult toitumist muutma. Sellisel juhul tuleb põhjus välja selgitada.

Rahvatarkus ütles: söö rahulikult

Vanasti ei räägitud aerofaagiast ega refluksi mehhanismidest, kuid üks lihtne õpetus oli olemas: toitu ei ahmita. Selles oli oma tarkus. Seedimine ei alga maost, vaid juba hetkest, mil me toitu näeme, tunneme selle lõhna, mälume ja neelame. Kui söömine toimub püsti seistes, telefoni vaadates ja viie minutiga, ei pruugi probleem olla ainult selles, mida me sööme. Vahel tuleb vaadata ka seda, kuidas me sööme.

Aeg-ajalt röhitsemine on normaalne. Igapäevane häiriv röhitsemine koos teiste seedekaebustega väärib aga tähelepanu. Keha ei tee selliseid asju meie kiusamiseks. Mõnikord annab ta lihtsalt üsna häälekalt märku, et midagi tasub lähemalt vaadata.

Tervis algab taldrikult – aga ka sellest, kuidas me selle taldriku taga sööme.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

13.08

Pärast minu eelmist lugu meest tuli lugejatelt väga palju huvitavaid mõtteid. Näiteks üks armastatud  lugeja kirjutas kreemjast meest ja see pani mind mõtlema, kui palju erinevaid viise mee kasutamiseks tegelikult olemas on. Kõigepealt paar sõna kreemjast meest. Kreemmesi ehk vahustatud mesi ei ole päris sama asi mis vedel või loomulikult kristalliseerunud mesi. Selle valmistamisel juhitakse kristalliseerumist ja mett segatakse, et tekiksid hästi väikesed kristallid ning ühtlane, pehme ja määritav konsistents.

Seega on täiesti õige öelda, et mee füüsiline struktuur muutub. Muutuvad ka tekstuur, välimus ja mingil määral meie tajutav maitse. Kuid siin tasub eristada isiklikku eelistust ja seda, mida näitavad uuringud. Praegu ei ole head alust väita, et korralikult ja ilma liigse kuumutamiseta valmistatud kreemmesi oleks seetõttu tervisele halvem või lausa surnud mesi. Uuringutes on kontrollitud kristalliseerimist käsitletud eelkõige mee füüsikaliste omaduste muutmisena, mitte mee muutmisena mingiks täiesti teiseks toiduaineks.

Mina saan siiski väga hästi aru inimesest, kes ütleb: „Andke mulle purk tavalist mett otse mesiniku käest.“ Ja mulle meenusid purgid, mida olen isegi näinud: mesi seedermänniseemnetega, mesi kuivatatud marjadega, pähklitega, jõhvikatega…

Hakkasin uurima, mida on meega tehtud Siberis, Venemaal, Ukrainas, Kaukaasias ja meil siin Eestis. Ja see maailm on palju põnevam kui lihtsalt lusikatäis mett tee sisse. Kõigepealt üks oluline märkus. Need on suuresti toidutraditsioonid ja rahvameditsiini retseptid, mitte tõenduspõhised ravimid. Mõnel koostisosal on teaduslikult uuritud kasulikke omadusi, aga sellest ei saa järeldada, et konkreetne vana retsept raviks haigust.

Nüüd aga vanaemade köögikapp lahti.

1. Siberi taigasegu – pohlad, jõhvikad, seedermänniseemned ja mesi

See on üks ilusamaid kombinatsioone, mille leidsin. Siberi köögis kohtab magustoitu, milles pannakse kokku pohlad või jõhvikad, seedermänniseemned ja mesi. Seda nimetatakse ka taigamagustoiduks. (www.gastronom.ru⁠)

Kodune variant: 100 g pohli, 100 g jõhvikaid, 50–100 g seedermänniseemneid, 2–3 sl mett

Marjad võib kergelt katki suruda, segada seemnetega ja lisada mesi.

Mina vähendaksin algsetes retseptides kasutatavat meekogust päris tublisti. Marja enda maitse võiks alles jääda. Seda võib süüa väikese lusikatäie niisama või panna maitsestamata jogurti ja kohupiima peale.

2. Seedermänniseemned mees

Pane puhtasse purki seedermänniseemned ja vala peale nii palju vedelat mett, et seemned oleksid kaetud. Näiteks 100 g seedermänniseemneid, 150–200 g mett. Sega läbi ja hoia jahedas. See on väga energiarikas toit. Seetõttu ei ole mõtet süüa pool purki korraga – teelusikatäiest või paarist täiesti piisab.

3. Jõhvikas, mesi, küüslauk ja sidrun – tuttav ka meil

Siin läks asi eriti põnevaks. Hiljutises etnobioloogilises uuringus küsitleti mesinikke Eestis, Edela-Ukrainas ja Kirde-Itaalias. Eesti mesinikud kirjeldasid muu hulgas külmetuse ajal kasutatud segu, milles olid mesi, jõhvikas, küüslauk ja sidrun. (PubMed Central (PMC)⁠) Koduseks toiduseguks võiks teha 200 g jõhvikaid, 1 sidrun, 1–2 küüslauguküünt, 2–3 sl mett. Purusta jõhvikad ja sidrun, lisa hästi peeneks hakitud küüslauk ning mesi. Maitse on päris jõuline. Mina nimetaksin seda vanaema külma aja seguks.

4. Must rõigas meega – Vene vanaemade klassika

Kes on nõukogude ajal üles kasvanud, võib seda mäletada. Võeti suur must rõigas, lõigati pealt kaas maha ja uuristati keskele süvend. Sinna pandi mett. Mõne tunni pärast hakkas rõigas mahla välja andma ning süvendisse tekkis magus mahl. Seda anti lusikaga köha korral. Tänapäeval tasub teada, et tegemist on rahvaravivõttega, mitte tõestatud köharavimiga. Mee enda kohta on köha leevendamisel küll paremaid teaduslikke tõendeid. Musta rõika lisamine ei tee segust ravimit. (www.gastronom.ru⁠)

Aga maitse ja traditsiooni pärast võib seda kindlasti meenutada.

5. Lodjapuumarjad meega

Venemaal ja Ukrainas on lodjapuu ehk kalina olnud väga hinnatud mari. Lodjapuumarjad tambitakse katki ja segatakse meega. Kodune variant 200 g lodjapuumarju, 2–4 sl mett. Lodjapuu maitse on omapärane – hapukas, mõrkjas ja veidi terav. Kõigile see ei meeldi, kuid just see maitse viib paljud inimesed lapsepõlve.

6. Ukraina kutja – nisu, moon, pähkel ja mesi

See ei ole ravim, vaid vana rituaalne toit – ja just seetõttu tahtsin selle siia panna. Ukraina kutjas kohtuvad keedetud teravili, mooniseemned, pähklid, kuivatatud puuviljad ja mesi. Tänapäeval tehakse sellest väga erinevaid variante, kuid mesi, moon ja pähkel on selles maailmas väga tuttav kooslus. (Reddit⁠) Lihtne kodune variant: keedetud nisuterad või odrakruup, jahvatatud või leotatud mooniseemned, Kreeka pähklid, rosinad, veidi mett. Mulle meeldib selle retsepti juures üks mõte: mesi ei ole siin põhitoit, vaid maitsestaja, mis ühendab ülejäänud koostisosad.

7. Ukraina uzvar meega

Veel üks väga vana ja ilus komme. Uzvar on kuivatatud puuviljadest valmistatud jook. Kasuta näiteks kuivatatud õunu, pirne, ploome, kibuvitsamarju. Keeda või hauta puuviljad vees ja lase joogil korralikult tõmmata. Mesi lisa alles siis, kui jook on jahtunud soojaks. Siin ei ole vaja palju mett. Kuivatatud puuviljad annavad juba ise magusust.

8. Kaukaasia urbech mee ja võiga

See oli üks huvitavamaid leide. Dagestanis ja laiemalt Kaukaasias tuntakse urbechi – seemnetest või pähklitest jahvatatud paksu pastat. Traditsiooniliselt valmistatakse seda muu hulgas linaseemnetest. (Lisa.ru⁠) Üks viis selle söömiseks on segada 1 osa urbechi, veidi mett, soovi korral natuke sulatatud võid. Tulemus on väga toitev.

Sama põhimõtet saab kodus proovida jahvatatud linaseemnete või seesamiseemnetega. See ei ole dieettoit selles mõttes, et seda võiks piiramatult süüa. Pähklid ja seemned annavad palju energiat ning mesi lisab suhkrut. Aga väike lusikatäis on hoopis teine asi kui komm või küpsis.

9. Kreeka pähklid meega – Kaukaasia lihtsus

Üks lihtsamaid kombinatsioone täida purk Kreeka pähklitega ja vala peale mesi. Mina lisaksin veel veidi kaneeli. Veel parem – võtke õun, lõigake sektoriteks ning pange igale sektorile natuke pähkli-meesegu. Väga lihtne magustoit.

10. Eesti vanaema marjamesi

Meil polnud seedermänniseemneid ega Kaukaasia urbechi, aga meil olid oma aarded. Must sõstar, jõhvikas, pohl, vaarikas ja metsmaasikas. Üks kõige lihtsamaid viise on marjad katki suruda ning segada vähese meega. Näiteks: 200 g musti sõstraid, 1–2 sl mett. Hoia külmkapis ja kasuta jogurti, kohupiima või pudru peal. Mulle meeldib see palju rohkem kui variant, kus marjad uputatakse mee sisse. Mari jäägu marjaks ja mesi meeks.

11. Meevesi kuivatatud marjadega

Seda varianti olen ka ise teinud. Pane õhtul kannu: kuivatatud jõhvikaid või pohli, mõned kuivatatud õunaviilud, soovi korral kibuvitsamarju, vesi. Lase öö läbi tõmmata. Hommikul kurna ja lisa klaasile väike teelusikatäis mett. Eestis kirjeldasid mesinikud ühes uuringus ka jooki, milles kasutati mineraalvett, sidrunit või õunaäädikat ja mett. Seda nimetati rahvapäraselt organismi puhastavaks joogiks. (PubMed Central (PMC)⁠)

Noh, meie maks ja neerud ilmselt tegutsevad sellega ise, aga  meeldiv jook on see küll.

12. Vanaema jõusegu – ploom, aprikoos, pähkel ja mesi

Seda mäletavad ilmselt paljud. Võta: 100 g kuivatatud ploome, 100 g kuivatatud aprikoose, 100 g Kreeka pähkleid, soovi korral sidrunit, 2–3 sl mett. Haki või purusta kõik, võib ka köögikombainis. Tulemuseks on väga maitsev paks segu. Aga siin tuleb üks oluline „aga“. Kuivatatud puuviljad + pähklid + mesi kõlab väga tervislikult, kuid tegemist on äärmiselt energiarikka toiduga. Seetõttu sööme seda lusika, mitte kausi kaupa.

Ja üks retsept minu poolt

Kui peaksin neist tegema ühe enda  purgi, paneksin sinna: pohlad + mustad sõstrad + Kreeka pähklid + natuke seedermänniseemneid + mett ainult nii palju, et kõik kokku seoks. Mitte magus moos, vaid hapukas marjasegu, milles mesi jääb kõrvalosatäitjaks. Seda paneksin hommikul maitsestamata jogurti või kohupiima peale. Minu meelest on see palju parem viis mett kasutada kui lihtsalt mitu lusikatäit päevas niisama süüa.

Ja veel üks meie kodune traditsioon – minu külmkapis on juba aastaid oma kindel koht ebaküdoonial meega. Igal septembril, kui valmivad uued viljad, saab ka purk värske sisu.

Vanaemade tarkust ei pea välja naerma

Mulle meeldivad vanad retseptid just sellepärast, et nende taga on tuhandete inimeste kogemus ja terve kultuur. Huvitaval kombel näitas mesinike pärimust uurinud teadustöö samuti, kui elujõuline see teadmine endiselt on: mesi, taruvaik ja teised mesindussaadused on inimeste kodustes tervisevõtetes jätkuvalt väga tähtsal kohal. (PubMed Central (PMC)⁠)

Ja nüüd tahaksin hoopis Teie vanaema köögikapi kallale pääseda.

Millist meesegu tehti Teie lapsepõlvekodus?

Kas mesi pandi kokku jõhvika, pohla, aaloe, musta redise, küüslaugu, pähklite, marjade või millegi hoopis ootamatuga?

Kirjutage retsept kommentaaridesse – eriti oodatud on need vanad retseptid, mille kohta öeldi kodus lihtsalt: „Seda tegi juba minu vanaema.“

Äkki saame niimoodi kokku terve Eesti jagu unustatud meeretsepte.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

 12.08

Paljud inimesed on saanud vereanalüüsi vastusest teada, et nende CRP on kõrge. Mõni ehmatab kohe, sest internet ütleb: “Põletik!” Teine rõõmustab, kui number on nullilähedane, arvates, et tervis on ideaalne.

Tegelikkus on palju huvitavam. CRP on üks kõige sagedamini määratavaid vereanalüüse, kuid ka üks enim valesti mõistetud. Ta võib olla arstile väga väärtuslik tööriist, kuid üksinda ei ütle ta peaaegu mitte midagi.

Mis on CRP?

CRP ehk C-reaktiivne valk on valk, mida toodab maks vastusena põletikule. Kui organismis toimub midagi, mis vajab immuunsüsteemi tähelepanu, hakkab CRP tase tõusma. Seda võib võrrelda maja suitsuanduriga. Suitsuandur annab märku, et midagi toimub, kuid ta ei ütle kus põleb, kui suur tulekahju on, ega isegi seda, kas tegemist on päris tule või kõrbenud pannkoogiga. Täpselt sama lugu on CRP-ga.

Millal on CRP tõesti kasulik?

1. Bakteriaalse põletiku kahtlus. See on üks olulisemaid olukordi. Näiteks kopsupõletik; neeruvaagnapõletik; raske kurgu- või mandlipõletik; mädased põletikud; sapipõiepõletik.

Sellistes olukordades võib CRP tõusta väga kõrgele – sageli üle 100 mg/L, vahel isegi üle 200–300 mg/L. Sellisel juhul aitab analüüs otsustada, kas antibiootikumidest võiks kasu olla.

2. Ravi jälgimine. Kui põletik on juba diagnoositud, saab CRP abil hinnata, kas ravi toimib. Näiteks pärast antibiootikumide alustamist; pärast operatsiooni; haiglaravil olles. Kui CRP hakkab langema, on see sageli hea märk.

3. Operatsioonijärgne jälgimine. Pärast lõikust tõuseb CRP peaaegu alati. See on normaalne. Oluline pole ainult number ise, vaid see, kas see hakkab mõne päeva jooksul langema või jääb hoopis kõrgeks või tõuseb uuesti. Viimane võib viidata tüsistusele.

4. Autoimmuunhaiguste jälgimine. Reumatoidartriidi, vaskuliitide ja mitmete teiste põletikuliste haiguste korral aitab CRP hinnata haiguse aktiivsust. Kuigi mitte kõigi autoimmuunhaiguste puhul ei tõuse CRP märgatavalt.

Aga millal ei tasu ainult CRP järgi järeldusi teha?

See on koht, kus inimesed kõige sagedamini eksivad.

Viirushaigused. Paljud viirusnakkused põhjustavad ainult väikese CRP tõusu. Näiteks nohu; gripp; COVID; adenoviirus. Mõnikord võib CRP olla täiesti normaalne, kuigi inimene tunneb end väga haigena.

Väike CRP tõus ei tähenda automaatselt antibiootikume

Näiteks väärtused 8, 12, 18, 25 mg/L ei tähenda automaatselt bakteriaalset põletikku.

Need võivad olla seotud viirushaigusega; tugeva füüsilise koormusega; hiljutise operatsiooniga; vigastusega; kroonilise põletikuga. Arst hindab alati kogu pilti.

Kõrge CRP ei tähenda alati nakkust

CRP võib tõusta ka siis, kui bakterit üldse pole. Näiteks ulatuslik trauma; põletused; infarkt; pankreatiit; mõned kasvajad; aktiivsed autoimmuunhaigused. Seega ei näita CRP põletiku põhjust.

Aga kui CRP on kogu aeg natuke kõrge?

See on väga sage küsimus. Näiteks, CRP 4–8 mg/L.

Inimene ei ole haige. Palavikku pole. Kuid analüüs on aastaid veidi normist kõrgem. Siin tasub mõelda laiemalt.

Seda võivad mõjutada ülekaal (eriti kõhurasv); suitsetamine; halb uni; krooniline stress; ravimata igemepõletik; rasvmaks; metaboolne sündroom; kroonilised põletikulised haigused. Sellisel juhul ei ravita CRP-d ennast. Otsitakse põhjust.

Kas madal CRP tähendab, et olen täiesti terve?

Kahjuks mitte. Paljud haigused võivad kulgeda täiesti normaalse CRP-ga. Näiteks kilpnäärme alatalitlus; B12-vitamiini puudus; rauapuudus; depressioon; uneapnoe; hormonaalsed häired; mitmed kroonilised seedetrakti haigused. Seetõttu ei saa üks normaalne CRP välistada terviseprobleeme.

Mis vahe on tavalisel CRP-l ja hs-CRP-l?

Siin tekib sageli segadus. Tavaline CRP otsib suuremaid põletikke ja nakkusi. hs-CRP (high sensitivity CRP) mõõdab väga väikeseid põletikutasemeid ning seda kasutatakse peamiselt südame-veresoonkonna haiguste riski hindamisel koos teiste riskiteguritega. Need ei ole üks ja sama analüüs ning neid ei kasutata samal eesmärgil.

Mida võiks teha, kui CRP on korduvalt veidi kõrgenenud?

Kui enesetunne on hea, tasub esmalt vaadata üle eluviisid.

Kõige rohkem aitavad sageli kehakaalu vähendamine, kui on ülekaal; piisav uni; regulaarne liikumine; suitsetamisest loobumine; hea suuhügieen ja vajadusel hambaarsti kontroll; tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab rohkelt köögivilju, marju, täisteratooteid, kaunvilju ja kvaliteetseid valguallikaid; krooniliste haiguste hea kontroll.

Kui CRP püsib seletamatult kõrge või sellega kaasnevad sümptomid (näiteks palavik, kaalulangus, öine higistamine, tugev valu või pikaajaline väsimus), tasub kindlasti pöörduda arsti poole edasiste uuringute tegemiseks.

Rahvatarkus

Vanarahval on ütlus: “Tuld ei maksa karta suitsu pärast, vaid suitsu põhjust tuleb otsida.” Sama kehtib ka CRP kohta. Analüüs ei ole haigus. See on vihje, et organismis võib midagi toimuda. Kõige tähtsam pole number ise, vaid küsimus: miks see number selline on?

Kokkuvõtteks

CRP on väga kasulik vereanalüüs, kui seda kasutatakse õigel ajal ja õiges kontekstis. See aitab hinnata põletiku olemasolu, jälgida ravi kulgu ning toetada diagnoosi, kuid ei ütle üksinda, mis haigus inimesel on. Seetõttu ei tasu CRP-d tõlgendada eraldi sümptomitest, läbivaatusest ja teistest analüüsidest.

Mõnikord on kõrge CRP oluline häiresignaal, mõnikord aga täiesti ootuspärane reaktsioon, näiteks pärast operatsiooni või rasket treeningut. Sama oluline on meeles pidada, et normaalne CRP ei tähenda alati ideaalset tervist.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

11.08

Teie sibulalugusid lugedes sain aru, et seda teemat ei saa veel kokku pakkida. Meie jaoks on sibul täna eelkõige toit. Vanaema jaoks võis ta olla korraga toit, köharohi, kompress ja terve talvine apteek.

Panen mõned vanad õpetused kirja. Rõhutan kohe: need on rahvameditsiini pärimus, mitte tänapäevased ravijuhised. Aga ära unustada neid samuti ei tahaks. On ennegi olnud, kus teadus on jõudnud rahvatarkusele järele. 

1. Küpsetatud sibul paisele

Seda mäletavad ka meie lugejad.

Sibul küpsetati ahjus pehmeks, lõigati pooleks ja pandi soojalt paise või mädase koha peale. Öeldi, et sibul tõmbab mäda välja. Ja rahvatarkusena on vägagi tähelepanuväärne, et sama võte elas ja elab eri rahvaste juures.

2. Sibul + mesi – vana köhasiirup

See retsept on peaaegu rahvusvaheline. Haki sibul peeneks, lisa mesi ja lase seista, kuni sibulast eraldub mahl. Just seda mäletavad paljud oma emade ja vanaemade köögist. Ja siin on vanaemadel vähemalt üks päris tugev trump käes: mee köha leevendava toime kohta on tänapäevalgi tõendeid.

3. Sibul piimas

Naabrite rahvameditsiinis kohtab ka vana köhujooki: sibul lõigati tükkideks, keedeti piimas pehmeks ning vedelikku joodi soojalt. Mõnes peres lisati pärast jahtumist mett. Kujutage ette talve Siberis. Apteek võis olla kümnete või sadade kilomeetrite kaugusel, aga sahvris olid sibulad ja majas lehm. Inimene kasutas seda, mis tal olemas oli.

4. Sibulatee koos koortega

Seda kirjutas juba üks meie lugeja ja mul oli väga hea meel seda näha. Pestud terve sibul koos koorega keedeti vees pehmeks. Vedelik kurnati ning joodi soojalt mee või suhkruga kurgu ja köha korral. See on just selline vana retsept, mida tahaks säilitada.

5. Toores sibul külmetuse ajal

Vene peredes kohtab mälestusi, kus haigele anti supi, kartuli või leiva kõrvale toorest sibulat. Sibul sisaldab tõepoolest mitmeid väävliühendeid ja flavonoide, kuid see ei tähenda muidugi, et toores sibul viirushaigust raviks, kuid nina teeb lahti ja vaevusi kergendab kindlasti.

6. Sibul voodi kõrvale

See on juba tõeline vanaemade klassika. Sibul lõigati pooleks või sektoriteks ning jäeti ööseks haige inimese voodi lähedale. Usuti, et sibul võtab haiguse enda sisse või puhastab toaõhku. Traditsioon ise on põnev, sest seda kohtab väga erinevates maades.

7. Sibul sokkidesse

Ja nüüd tuleb üks neist õpetustest, mille peale tänapäeva inimene tõenäoliselt kulmu kergitab. Vene perekondlikes rahvameditsiini mälestustes kohtab õpetust panna külmetuse korral sibulaviilud ööseks jalataldade alla sokkidesse. Usuti, et sibul tõmbab haiguse välja. Teaduslikku põhjust arvata, et sibul tõmbaks jalataldade kaudu viiruse kehast välja, meil ei ole.

Aga tunnistage – kas keegi teist mäletab seda oma vanaemalt?

8. Sibulaaur kinnise nina puhul

Sibul lõigati või riiviti ning selle tugevat lõhna hingati sisse, et nina lahti lööks.

Selle puhul tasub olla ettevaatlik: sibula lenduvad ühendid võivad silmi ja hingamisteede limaskesti ka tugevalt ärritada. Sibulamahla ninna tilgutamist ma kindlasti ei soovita – limaskesta ärritamine ei ole ravi.

9. Sibul kurguvalu korral

Üks vanu kombinatsioone oli sibulamahl meega. Mõte oli lihtne: sibulast mahl välja, mesi juurde ning väikeste kogustena tarvitada.

10. Küpsetatud sibul – kõige õrnem sibul

See polegi niivõrd ravim kui vana tarkus. Kui toores sibul oli kõhule liiga kange, anti seda küpsetatult või keedetult. See on tegelikult väga mõistlik ka tänapäeval. Näiteks kroonilise gastriidi, refluksi või tundliku mao puhul võib toores sibul tekitada kõrvetisi, valu või ebamugavust. Siis pole vaja ennast sundida.

Mõnele sobib väike kogus, teisele ainult kuumtöödeldud sibul ja kolmandale ägenemise ajal üldse mitte.

11. Sibul ja suhkur

Kui mett polnud või seda ei saanud kasutada, pandi hakitud sibulale suhkrut. Suhkur tõmbas sibulast vedeliku välja ning mõne aja pärast tekkis magus sibulasiirup.

12. Ja Siberis oli veel üks sibul, millest tasub rääkida

Siberis on ammusest ajast tuntud ka talasibul ehk Allium fistulosum, mida meil tuntakse vähem. Selle taime päritolu seostatakse Baikali ja Altai piirkonnaga ning see on Siberis tänaseni populaarne. See tuletab hästi meelde, et sibul ei tähendanud vanasti alati ainult meie tavalist mugulsibulat.

Mida rohkem ma rahvameditsiini uurin, seda vähem tahaksin öelda, et vanaemad ei teadnud midagi. Nad teadsid rohkem, kui mina. Nad lihtsalt ei teadnud alati, miks miski toimis – ja vahel uskusid toimivat ka sellesse, mis tegelikult ei toiminud.

Aga neil oli midagi, mida meil kipub vähemaks jääma: aastakümnete pikkune tähelepanek.

Mis juhtus, kui seda taime söödi? Mis juhtus, kui see pandi haavale? Mis sobis haigele kõhule? Mis rahustas köha? Mis ei sobinud? Neid teadmisi anti edasi emalt tütrele ja vanaemalt lapselapsele.

Tänapäeva teadus saab nüüd võtta selle vana tähelepaneku ja küsida: kas siin võiks tõesti midagi olla? Ning uurides selgub, et vanaema oli üllatavalt õigel teel.

Minu meelest ei vähendaks ka eitav vastus  rahvatarkuse väärtust. Vastupidi – just nii vana teadmine elab edasi.

Nüüd tahan jälle teie vanaemade tarkusi.

Kas teie peres pandi sibulat sokkidesse?

Keedeti sibulat piimas?

Pandi küpsetatud sibulat paisele?

Tehti sibulateed?

Söödi haigena toorest sibulat leivaga?

Või oli teie vanaemal mõni hoopis selline sibularohi, millest tänapäeval enam keegi ei räägita?

Kirjutage retsept võimalikult täpselt kommentaaridesse – mida tehti, kuidas valmistati ja mille puhul kasutati. Äkki paneme lõpuks üheskoos kokku midagi palju väärtuslikumat kui ühe Facebooki postituse: meie emade ja vanaemade kaduma kippuva koduapteegi.

Ja sibula enda puhul on huvitav, et 2024. aasta suur etnofarmakoloogiline ülevaade leidis traditsioonilisi kasutusviise tõesti väga laial spektril – hingamisteedest ja nahast kuni seedimise ning südame-veresoonkonnani –, kuid see ei tähenda, et kõik rahvapärased ravivõtted oleksid kliiniliselt veel tõestatud. 

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

10.08

On päevi, kus pärast lõunasööki vajuvad silmad vägisi kinni. Kohv enam ei aita, keskendumine kaob ja tekib tunne, et kui saaks kasvõi 20 minutit magada, oleks maailm jälle paigas.

Peas keerleb erinevaid mõtteid:

“Ma olen laisk.”

“Mul pole piisavalt tahtejõudu.”

“Normaalne inimene ei peaks päeval magama.”

Aga kas see on tegelikult nii?

Teadus ütleb hoopis midagi muud. Õigesti tehtud lõunauinak võib parandada mälu, tõsta töövõimet, vähendada stressi ja isegi toetada südame tervist. Samas võib liiga pikk või valel ajal tehtud uinak rikkuda ööune ning anda märku terviseprobleemidest.

Inimene ei ole loodud olema 16 tundi järjest maksimaalselt ergas

Paljud peavad normaalseks, et hommikul ärgatakse, töötatakse õhtuni ja alles siis puhatakse. Tegelikult ei tööta inimese aju nii.

Enamikul inimestel tekib loomulik tähelepanu langus umbes kella 13–15 vahel. Seda nimetatakse pärastlõunaseks valvsuse languseks (post-lunch dip).

Oluline on teada, et see ei teki ainult söömise tõttu. Isegi inimesed, kes jätavad lõunasöögi vahele, tunnevad sel ajal sageli unisust. See on osa meie sisemisest ööpäevarütmist.

Rahvatarkus teadis seda juba ammu

Vahemere maades on sajandeid olnud kombeks teha pärast lõunasööki siestat. Palavas kliimas ei olnud see laisklemine. See oli tark viis säästa energiat päeva kõige kuumemal ajal ning jätkata hiljem tööd värske peaga.

Ka Eesti taludes puhati kiirel heinaajal sageli korraks puu varjus. Keha teadis enne teadlasi, et lühike puhkus võib anda rohkem jõudu kui tund aega hambad ristis pingutamist.

Mida ütleb teadus?

Lühike päevauinak võib parandada tähelepanu; kiirendada reaktsioonikiirust; parandada õppimisvõimet; tugevdada mälu; vähendada stressihormoonide mõju; parandada meeleolu; taastada vaimset töövõimet.

Mitmed uuringud on näidanud, et isegi 10–20-minutiline uinak võib märgatavalt parandada keskendumist ja töösooritust.

Seetõttu kasutavad päevauinakuid ka piloodid; kirurgid; tippsportlased; kaitseväelased; kosmonaudid. Kui inimese töö nõuab suurt tähelepanu, võib lühike uni olla lausa ohutuse küsimus.

Kui pikk peaks ideaalne lõunauinak olema? 

10–20 minutit. See on kõige parem. Ärkamine on kerge. Aju saab värskenduse, kuid ei jõua sügavasse unne. Enamik inimesi tunneb end pärast seda energilisemana.

30–45 minutit. Siin hakkab tekkima probleem. Ärkamine võib olla raske. Võib esineda niinimetatud uneinertsus – tunne, nagu oleks pea paks, mõtted aeglased ja keha uimane.

60–90 minutit. See võib olla kasulik siis, kui inimene on tõesti unepuuduses. Kuid tavapärasel tööpäeval võib nii pikk uinak muuta õhtuse uinumise keerulisemaks.

Millal on parim aeg?

Kõige parem aeg on tavaliselt: 

13.00–15.00

Hilisem uinak võib hakata mõjutama ööund. Kui jääte kell 18 diivanile magama, pole üllatav, et südaööl und enam ei tule.

Kas lõunauinak teeb paksuks?

See müüt levib üsna sageli. Tegelikkuses ei tee magamine kedagi paksuks. Kaalu mõjutab energia tasakaal, mitte see, kas inimene magab päeval. Hoopis vastupidi. Kui inimene on krooniliselt väsinud, suureneb sageli magusaisu; näljatunne; impulsiivne söömine; isu kaloririkaste toitude järele.

Seega võib piisav puhkus aidata hoopis paremini kehakaalu kontrollida.

Aga kui ma pean iga päev kaks tundi magama?

Siis tasub hetkeks mõelda. Pidev tugev päevane unisus ei pruugi olla normaalne. Selle taga võivad olla näiteks krooniline unepuudus; uneapnoe; rauapuudus; B12-vitamiini puudus; kilpnäärme alatalitlus; depressioon; diabeet; mõned ravimid; krooniline stress või läbipõlemine.

Sellisel juhul ei ole lahendus ainult pikem lõunauinak. Tasub otsida põhjust.

Kas kohv enne uinakut töötab?

Üllataval kombel võib. Seda nimetatakse vahel kohviuinakuks. Kui juua tass kohvi ja minna kohe umbes 20 minutiks magama, hakkab kofeiin mõjuma just ärkamise ajaks. Mõnel inimesel annab see väga hea erksuse.

See ei sobi siiski kõigile, eriti neile, kelle uni on niigi õrn või kes on kofeiini suhtes tundlikud.

Kuidas teha ideaalne lõunauinak?

1. Leidke vaikne koht.

2. Pange telefon hääletuks.

3. Seadke äratus 15–20 minutiks.

4. Võimalusel tehke tuba veidi hämaramaks.

5. Ärge jääge voodisse tundideks.

6. Pärast ärkamist jooge klaas vett ja liigutage end paar minutit.

Millal ei tasu päeval magada?

Lõunauinak ei pruugi olla hea mõte, kui Teil on krooniline unetus ja õhtuti on raske uinuda; jääte päeval magama hilisel pärastlõunal või õhtul; uinak kestab regulaarselt üle tunni ilma mõjuva põhjuseta; pärast uinakut tunnete end alati halvemini kui enne.

Kokkuvõtteks

Lõunauinak ei ole laiskuse märk. Õigesti ajastatud ja piisavalt lühike uinak võib parandada keskendumist, töövõimet, meeleolu ning aidata ajul taastuda.

Kui aga vajadus päeval pikalt magada on muutunud igapäevaseks, tasub mõelda, kas organism püüab Teile millegi olulisega märku anda. Mõnikord ei vaja keha rohkem kohvi – ta vajab paremat ööund või terviseprobleemi lahendamist.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust. 

08.08

On inimesi, kes mõõdavad vererõhku hommikul kohe pärast ärkamist ja ehmuvad. Õhtul oli kõik korras, aga hommikul näitab aparaat järsku 150/90 või isegi rohkem. Tekib küsimus – kas midagi on juhtunud? Kas öö jooksul läks tervis halvemaks?

Tegelikult on hommikune vererõhu tõus inimese organismi loomulik nähtus. Kuid mõnel juhul võib see olla ka märk sellest, et keha on ülekoormatud või vajab tähelepanu.

Meie keha valmistub hommikul “käivituma”

Öösel puhkab organism. Pulss aeglustub, vererõhk langeb ning ainevahetus muutub rahulikumaks. Seda nimetatakse öiseks vererõhu languseks ehk dipping’uks.

Umbes tund enne ärkamist hakkab keha valmistuma uueks päevaks.

Suurenevad kortisooli tootmine; adrenaliini ja noradrenaliini vabanemine; südame töö; veresoonte toon. See kõik aitab meid äratada ja valmistada ette liikumiseks. Seetõttu on täiesti normaalne, et hommikune vererõhk on kõrgem kui sügava une ajal.

Aga miks mõnel inimesel tõuseb see liiga palju?

Siin muutub lugu huvitavamaks. Kui hommikune vererõhk on pidevalt kõrge, võib põhjuseid olla mitu.

1. Kõrge stressitase

Kui närvisüsteem töötab juba pikemat aega “häireseisundis”, võib hommikune kortisooli tõus olla palju tugevam. Inimene ärkab justkui juba valmis võitlema. See tähendab kõrgemat vererõhku, kiiremat pulssi ja sageli ka ärevamat enesetunnet.

2. Halb uni või uneapnoe

See on üks sagedasemaid põhjuseid. Kui inimene norskab tugevalt või hingamine öö jooksul korduvalt katkeb, langeb vere hapnikusisaldus. Keha reageerib sellele stressihormoonidega. Tulemuseks võib olla väga kõrge hommikune vererõhk; peavalu; kuiv suu; päevane unisus.

Paljud inimesed ravivad aastaid vererõhku, teadmata, et tegelik probleem peitub hoopis unes.

3. Ravimite toime lõpeb öösel

Mõne vererõhuravimi mõju võib hommikuks nõrgeneda.

Sellisel juhul tõuseb vererõhk enne järgmise tableti võtmist. Mõnikord aitab ravimi võtmise aja muutmine või teise ravimi valik, kuid seda tuleb otsustada koos raviarstiga.

4. Liiga palju soola eelmisel õhtul

Õhtune pitsa; suitsutatud liha; krõpsud; valmistoit; rohke juust. Need võivad põhjustada vedeliku peetust ning hommikul võib vererõhk olla kõrgem. Kõik inimesed sellele ühtemoodi ei reageeri, kuid soolatundlikel inimestel võib mõju olla märgatav.

5. Alkohol õhtul

Paljud arvavad, et klaas veini aitab vererõhku langetada.

Lühiajaliselt võib see nii tunduda. Kuid öö jooksul aktiveerub närvisüsteem uuesti ning hommikuks võib vererõhk olla hoopis kõrgem.

6. Hormonaalsed muutused

Vanusega muutuvad veresooned jäigemaks ning organism reageerib stressile teisiti. Samuti võivad rolli mängida kilpnäärme haigused; neeruhaigused; hormonaalsed häired; menopaus.

Kas vererõhku peaks mõõtma kohe voodist tõustes?

Ideaalis mitte. Kõige täpsema tulemuse saamiseks käige kõigepealt tualetis; istuge rahulikult vähemalt 5 minutit; ärge jooge enne kohvi; ärge suitsetage; mõõtke alati samal ajal. Üksik kõrge number ei tähenda veel haigust. Oluline on vaadata korduvaid mõõtmisi.

Millal peaks kindlasti arstiga nõu pidama?

Kui hommikune vererõhk on korduvalt üle 135/85 mmHg kodustes mõõtmistes; näidud ulatuvad sageli üle 140/90 mmHg; lisanduvad peavalud, nägemishäired või rindkerevalu; esineb tugev norskamine ja päevane väsimus; vererõhk kõigub väga palju.

Sellisel juhul võib arst soovitada 24 tunni vererõhu monitooringut, mis näitab, kuidas vererõhk käitub nii päeval kui ka öösel.

Huvitav fakt

Enamik südameinfarkte ja insulte toimub just varajastel hommikutundidel.