01.11

Hommik

Soe riisipuder veega, millele saab lõpus lisada veidi linaseemnejahu.

Lisaks soe kummeli või melissi tee väikeste lonksudena.

Vahepala

Mustikad (ka külmutatud sobivad) + paar keedetud kõrvitsatükki.

Mustikas leevendab madalat põletikku, kõrvits toetab õrna seedimist.

Lõuna

Kerged köögiviljad aurutatult: porgand, suvikõrvits, kõrvits.

Lisaks kanapuljong või selge kondipuljong soojalt.

Maitsesta ainult soola ja natukese kurkumiga.

Vahepala 2

Piparmündi tee + väike peotäis hapukapsast (alustada 1–2 tl korraga).

Õhtusöök

Tatar hautatud väikese koguse oliiviõliga.

Kõrvale pehme köögiviljasegu (nt keedetud brokoli ja porgand).

Enne und

Soe melissi või raudrohu tõmmis.

Soe jook rahustab nii seedimist kui närvisüsteemi.

Kokkuvõtteks

Mõne päeva jooksul võib see menüü aidata:

 • vähendada põletiku tunnet

 • taastada mikrobioomi õrnalt, mitte järsult

 • anda kehale puhkust ilma nälgimata

 • taastada turvatunnet toidu suhtes

Kui keha rahuneb — saab hakata lisama toite tagasi samm-sammult, mitte kohe korraga.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

29.10

Meie suhe toiduga peaks olema üks kõige loomulikumaid ja rahustavamaid suhteid elus – toit on elu jätkumise alus, hool, jagamine ja ühendus iseendaga.

Ent paljud inimesed ei söö enam rahus. Nad söövad süütundega, häbiga, ärevusega. Nad söövad ja kohe mõtlevad, et „ei oleks tohtinud“. Nad ei mäleta enam, kuidas on olla pärast sööki rahulik, tänulik ja rahul.

Küsimus ei ole toidus. Küsimus on dieedikultuuris – nähtamatus jõus, mis on aastaid vorminud meie arusaama heast ja halvast, sobivast ja keelatust  ja „patust“.

Dieedikultuur ei tähenda ainult dieeti

Dieedikultuur ei ole üks konkreetne toitumiskava, vaid mõtteviis, mis on nii sügavale meie ühiskonda juurdunud, et me ei pane seda enam tähele.

See õpetab, et:

 • keha peab olema kontrollitav ja muudetav;

 • kaal on tervise peamine mõõdupuu;

 • söömine on moraalne valik – head inimesed söövad „puhast“, halvad „libastuvad“;

 • ja et nauding toidust on midagi, mille eest tuleb kohe maksta kas süütunde või trenniga.

See mõtteviis lõhub vaiksel moel meie keha tarkuse ja toiduga seotud rahu.

Häbi kui nähtamatu haav

Häbi ei teki sellest, et inimene sööb kooki. Häbi tekib siis, kui inimene usub, et ta ei tohiks nautida, et tema keha või tema isu on vale.

See on häbi, mis ei tule südametunnistusest, vaid kultuurist, mis on õpetanud meid oma loomulikke vajadusi kartma.

See on nähtamatu haav, mis paneb inimesi:

 • sööma salaja või kiirustades,

 • arvutama kaloreid, mitte kuulama keha,

 • tõlgendama sööki kui eksimust, mitte elujõudu,

 • ning lõpuks – kaotama usaldust omaenda keha vastu.

Keha on alati meie poolel

Keha ei ole vaenlane.

Kui me tunneme nälga, väsimust, isu või vastumeelsust – need kõik on sõnumid, mitte nõrkus.

Toitumisterapeudina näen sageli, et kui inimene lõpetab oma keha karistamise ja hakkab kuulama, siis toitumine muutub intuitiivselt tervislikumaks ka ilma erilise pingutuseta.

Sest keha tahab elujõudu, mitte enesehävitust.

See tahab rahu, mitte sõda.

Rahu algab taldrikult

Kui soovid taastada tervet suhet toiduga, alusta lihtsatest, elulistest sammudest:

 • Luba endal süüa rahus. Ära tee söögist eksamit. Tee sellest kohtumine iseendaga.

 • Ära jaga toitu „heaks“ ja „halvaks“. Küsi hoopis: kas see toidab mind?

 • Luba endal tunda naudingut. Nauding on seedimise esimene etapp – süljega algav keemiline reaktsioon sõltub sellest, kas me tunneme lõhna ja maitset rõõmuga.

 • Söö kohalikke, päris toite. Need annavad kehale tuttava keele ja aitavad taastada usaldust.

 • Ära otsi täiuslikkust. Söömine ei ole moraalne katsumus, vaid igapäevane hool iseenda eest.

Toit kui eneseväärtuse peegel

Kui toit tekitab häbi, on aeg mitte veel üht dieeti alustada, vaid üks uskumus lõpetada.

Uskumus, et me oleme väärtuslikud ainult siis, kui me suudame oma keha “parandada”.

Keha ei vaja parandamist – ta vajab kuulamist, rahu ja austust.

Toit võib olla taas see, mis toidab – mitte see, mis häbistab.

Ja rahu võib alata kõige lihtsamalt: ühest soojast, päris lõunast, mille järel on kõht täis ja meel rahulik.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

28.10

Mis on SLE?

Süsteemne erütematoosne luupus (SLE) on krooniline autoimmuunhaigus, mille puhul keha immuunsüsteem hakkab ekslikult ründama omaenda rakke ja kudesid. See võib kahjustada nahka, liigeseid, neere, südant, kopse ja isegi närvisüsteemi. Haigus kulgeb tavaliselt lainetena – ägenemiste ja rahulikumate perioodidena – ning sageli mõjutavad selle kulgu ka stress, hormonaalsed muutused, infektsioonid ja toitumine.

Kuigi SLE ravi põhineb peamiselt arsti määratud ravimitel (nt kortikosteroidid ja immunosupressandid), saab toitumise ja elustiiliga oluliselt toetada keha loomulikke taastumisprotsesse ning vähendada põletikulisi reaktsioone.

Toitumise roll SLE korral

SLE on eelkõige põletikuline ja oksüdatiivne seisund, mistõttu on toitumise eesmärk vähendada põletikku, toetada maksa ja neerude puhastavat tööd, ning tugevdada soolestiku mikrobioomi, mis on immuunsüsteemi alus.

1. Põletikuvastane alus

 • Köögiviljad ja marjad: eriti tumedad ja värviküllased (mustikad, mustsõstrad, peet, kapsad, porgand, lehtkapsas). Need sisaldavad antioksüdante, mis vähendavad rakukahjustusi.

 • Omega-3 rasvhapped: kala (lõhe, heeringas, sardiin), linaseemned, tšiiaseemned, kanepiseemned. Omega-3 aitab vähendada põletikumediaatorite tootmist.

 • Taimsed õlid: eelistada külmpressitud oliivi-, lina- ja kanepiseemneõli. Vältida tuleks töödeldud päevalille- ja rapsiõlisid, mis võivad soodustada oksüdatiivseid protsesse.

2. Valkude kvaliteet

Luupusega inimesel on sageli neerukoormus suur, seega valguallikaid tuleks valida targalt:

 • eelistada kala, muna ja taimset valku (näiteks läätsed, kikerherned, tofu),

 • liha süüa mõõdukalt ja pigem keedetult või hautatult, mitte praetult,

 • vältida tugevalt töödeldud lihatooteid.

3. Sooletervis ja mikrobioom

Soolestiku mikrofloora on otseselt seotud immuunsüsteemi tasakaaluga.

 • Lisa menüüsse hapendatud toidud: keefir, jogurt, hapukapsas, kimchi.

 • Toeta prebiootiliste toitudega: sibul, porrulauk, küüslauk, sigur, kaer.

 • Kui talud piimatooteid halvasti, kasuta taimseid alternatiive, kuid vali ilma lisatud suhkruta.

4. Vältida tuleks:

 • Rafineeritud suhkrut ja valget jahu.

 • Töödeldud toite, millel on lisaained (E621, säilitusained, lõhna- ja värvained).

 • Suures koguses alkoholi ja kofeiini – need võivad ägenemisi süvendada.

 • Liigset soola – eriti neeruprobleemide korral.

Vitamiinid ja mineraalid, mis väärivad tähelepanu

 • D-vitamiin – sageli SLE-ga inimestel madal; aitab reguleerida immuunvastust.

 • C- ja E-vitamiin – antioksüdandid, mis vähendavad vabade radikaalide kahju.

 • Tsink ja seleen – immuunsüsteemi ja naha taastumise toetuseks.

 • Kaltsium ja magneesium – vajalikud lihastele ja luudele, eriti kui kasutatakse kortisooniravi.

 • Raud ja foolhape – aneemiakalduvuse korral.

(NB! Toidulisandeid kasutada vaid pärast vereanalüüside ja arsti/toitumisterapeudiga nõupidamist.)

Rahvameditsiini ja looduslike taimede tugi

Rahvameditsiinis on luupuse puhul kasutatud:

 • nõgest – vere ja maksa puhastamiseks, rauda ja mineraale sisaldav;

 • põldosja – neerude töö toetamiseks;

 • takjajuurt ja võilillejuurt – maksa puhastuseks;

 • kibuvitsamarja – C-vitamiini ja antioksüdantide allikana;

 • kurkumit ja ingverit – põletikuvastase toime tõttu.

Teadusuuringud (nt Frontiers in Immunology, 2023) kinnitavad, et kurkumiinil ja oomega-3-rasvhapetel on positiivne mõju SLE põletikumarkeritele ja oksüdatiivsele stressile.

Elustiili soovitused

 • Vältida liigset päikest: UV-kiirgus võib vallandada ägenemisi.

 • Hoolitseda une ja puhkuse eest: krooniline väsimus on üks sagedasemaid sümptomeid.

 • Liikumine mõõdukalt: jalutamine, jooga, vesivõimlemine – liigesesõbralikud tegevused.

 • Stressi vähendamine: hingamisharjutused, meditatsioon, looduses viibimine.

Kokkuvõtteks

Süsteemne erütematoosne luupus on keeruline ja mitmetasandiline seisund, mis vajab terviklikku lähenemist – mitte ainult ravimeid, vaid ka keha teadlikku toetust toitumise, puhkamise ja stressi vähendamise kaudu.

Õige toitumine aitab vähendada põletikku, hoida immuunsüsteemi tasakaalus ning parandada üldist elujõudu.

Kui tunned, et sooviksid oma olukorda põhjalikumalt mõista – vaadata üle menüü, toidulisandid, põletikumarkerid ja organismi tasakaal – siis oled oodatud minu vastuvõtule.

Koos leiame just sinu kehale sobiva toitumisviisi, mis aitab taastada stabiilsuse ja enesetunde ka siis, kui immuunsüsteem käitub ettearvamatult.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

27.10

Kolesterool on saanud aastakümneid halvustava maine, kuid tegelikult on see üks olulisemaid aineid meie kehas. Ilma kolesteroolita ei suudaks me elada. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kolesterool on halb, vaid pigem selles, kuidas ja millal ta muutub ohtlikuks.

Mis on kolesterool?

Kolesterool on rasvataoline aine, mida leidub igas keharakus.

Umbes 75% kolesteroolist toodab meie maks, ülejäänu tuleb toidust.

Ta on vajalik:

 • rakumembraanide ehituseks ja painduvuse tagamiseks,

 • hormoonide (östrogeen, testosteroon, kortisool) tootmiseks,

 • D-vitamiini sünteesiks,

 • sapi tootmiseks, et rasvu seedida.

NB! Seega – kolesterool on elu alus, mitte vaenlane.

Hea ja halb kolesterool – tegelikult süsteem, mitte moraal

Vereanalüüsides räägitakse sageli LDL (madala tihedusega lipoproteiinid, “halb kolesterool”) ja HDL (kõrge tihedusega lipoproteiinid, “hea kolesterool”) tasemetest.

Tegelikkuses ei ole kumbki neist “hea” või “halb” – need on transpordivahendid, mis viivad kolesterooli sinna, kus seda on vaja.

 • LDL viib kolesterooli maksast kudedesse. Kui veres on liiga palju oksüdeerunud LDL-i, hakkab see ladestuma veresoonte seintele.

 • HDL viib kolesterooli tagasi maksa, et see saaks organismist eemaldatud või taaskasutatud.

Seega pole probleem kolesteroolis endas, vaid selles, kui lipiidide tasakaal on paigast ära – näiteks kui LDL-i on liiga palju ja HDL-i liiga vähe või kui LDL oksüdeerub põletiku mõjul.

Põletik – kolesterooli varjatud kaaslane

Viimaste aastate teadusuuringud näitavad, et südame-veresoonkonna haiguste tegelik algpõhjus on krooniline põletik, mitte üksnes kolesterooli tase.

Põletik kahjustab veresoonte seinu ja keha “parandab” neid kolesterooliga – justkui plaastriga haaval. Kui põletikuline protsess jätkub, muutub see plaastrikiht paksuks ja jäigaks – nii tekibki ateroskleroos.

Põletiku peamised põhjustajad on:

 • liigne suhkur ja rafineeritud süsivesikud,

 • transrasvad ja oksüdeerunud õlid (nt korduvkasutatud praadimisõlid),

 • krooniline stress ja unepuudus,

 • suitsetamine,

 • liigne alkohol,

 • vähene liikumine.

Kuidas toitumine mõjutab kolesterooli?

Toit ei mõjuta kolesterooli otse nii palju, kui kunagi arvati.

Tegelikult on oluline, millises seisundis on keha ja maks.

Toidud, mis toetavad kolesterooli tasakaalu:

 • Kvaliteetsed rasvad: külmpressitud oliiviõli, linaseemneõli, kanepiõli, kookosrasv, taluvõi, hanerasv.

 • Kiudained: kaunviljad, kaer, täisterad, köögiviljad – need aitavad liigset kolesterooli sapiga välja viia.

 • Antioksüdandid: marjad, rohelised taimed, sibul, küüslauk, kurkum, rosmariin – need kaitsevad LDL-i oksüdeerumise eest.

 • Kala ja omega-3 rasvhapped: vähendavad põletikku ja parandavad HDL-i taset.

 • Kääritatud toidud: jogurt, hapukapsas, keefir – toetavad maksa ja soolestiku mikrobioomi, mis mõjutab rasvade ainevahetust.

Vältida tasub:

 • transrasvu ja töödeldud margariine,

 • rohket suhkrut,

 • liigselt praetud või kõrgel kuumusel valmistatud toitu,

 • tugevalt töödeldud lihatooteid.

Kolesterool ja geneetika

On olemas ka geneetiline eelsoodumus, mida nimetatakse perekondlikuks hüperkolesteroleemiaks. Sel juhul toodab keha kolesterooli liigselt sõltumata toitumisest. Ka siis saab toitumise ja liikumisega olulist mõju avaldada, kuid ravi peab toimuma koostöös arstiga.

Kolesterooli tase ja elustiil

Kolesteroolitase tõuseb sageli ka:

 • kroonilise stressi tõttu (kortisooli mõju),

 • vähese une tõttu,

 • insuliiniresistentsuse korral,

 • vähese liikumise tõttu.

Liikumine – eriti vastupidavustreening ja jõutreening – aitab tõsta HDL-i ja vähendada LDL-i oksüdatiivset kahjustust.

Vanarahva tarkus ja kolesterool

Meie esivanemad ei mõõtnud kolesterooli, kuid nad elasid viisil, mis hoidis selle loomulikult tasakaalus.

Nad sõid:

 • looduslikku rasva, mitte töödeldud õlisid,

 • liigutasid end füüsiliselt iga päev,

 • elasid kooskõlas looduse rütmidega,

 • sõid hooajaliselt ja mõõdukalt.

Mõistlikus koguses looduslikku loomset rasva (searasv, hanerasv, või) ei ole probleem, kui ülejäänud toitumine on tasakaalus ja keha ei põle põletikus.

Mida teha, kui kolesterool on kõrge?

 1. Vaata suuremat pilti. Uuri, kas kehas on põletikunäitajaid (nt CRP).

 2. Toeta maksa. Söö maksale kergesti töödeldavaid toite – peet, artišokk, roheline tee, sidrunivesi.

 3. Liigu regulaarselt. Ka 30–45 minutit kiiret kõndi päevas aitab.

 4. Lõpeta suitsetamine ja vähenda alkoholi.

 5. Hoia kehakaal tasakaalus. Isegi 5–10% kaalulangus võib parandada näitajaid.

 6. Väldi stressi krooniliseks muutumist.

Teaduslik vaade

Uuringud (nt Framingham Heart Study, European Society of Cardiology Guidelines 2023) kinnitavad, et kolesterool üksi ei määra südamehaiguste riski.

Olulisem on terve ainevahetus, madal põletikutase, tasakaalustatud toitumine ja aktiivne eluviis.

Kokkuvõte

Kolesterool ei ole vaenlane, vaid elu loomulik osa.

Kui toitumine, uni ja liikumine on tasakaalus, siis teeb kolesterool seda, mida ta peab tegema – ehitab, taastab ja kaitseb.

Ohtlikuks muutub ta siis, kui keha on kroonilises põletikus, toit on töödeldud ja eluviis stressirohke.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

26.10

Kusihape on puriinide lagunemisel tekkiv ainevahetusprodukt. Normaalses koguses liigub see veres ja väljutatakse neerude kaudu. Probleem algab siis, kui kusihappe kontsentratsioon tõuseb ning kristallid hakkavad ladestuma liigestesse või kudedesse. See võib avalduda podagra, kroonilise liigesevalu või ainevahetushäireteni.

Kusihape ei ole ainult liigesehaiguse näitaja – see peegeldab organismi üldist ainevahetuslikku ja põletikulist seisundit.

Miks kusihape tõuseb?

 • Suur puriinide hulk toidus (eriti lihas ja rupsides)

 • Alkoholi liigtarvitamine, eriti õlu ja vein

 • Ülekaal ja metaboolne sündroom

 • Neerufunktsiooni langus

 • Fruktoosirikkad joogid ja maiustused

 • Kiired dieedid, nälgimine ja järsk kaalukaotus

Kuidas kõrge kusihape kehas avaldub?

 • Äge liigesevalu, eriti suure varba või jalalaba piirkonnas (podagra)

 • Liigese turse, kuum punetus ja öine valu

 • Krooniline liigespõletik ja jäikus

 • Neerukivid või neeruvalu

 • Laborianalüüsides püsivalt kõrge kusihape

Toitumise korrigeerimine – peamine mõjutaja

Vähendada:

 • Punane liha, rupskid, tugevad lihapuljongid

 • Vorstid, suitsutooted, sardellid

 • Alkohol, eriti õlu

 • Magusad joogid ja fruktoosisiirupid

Suurendada:

 • Köögivilju (brokoli, kapsas, seller, porgand, peet)

 • Marju (kirsid, mustikad, põldmurakad)

 • Kvaliteetset vett ja taimeteesid (vähemalt 1,5–2 l päevas)

 • Kala ja taimseid valguallikaid mõõdukalt

Taimed ja looduslik tugi

 • Kaselehed ja põldosi – soodustavad vedelike ja jääkainete väljutamist

 • Võilillejuur – toetab maksa ainevahetust

 • Kadakamarjad – traditsiooniline liigesevalude leevendaja

 • Kirsi- ja hapukirsi mahl – uuringute põhjal vähendab podagra ägenemisi

 • Ingver ja kurkum – looduslik põletikuvaigistaja

Keha koormus ja liikumine

 • Sobilik on rahulik liikumine: kõnd, rattasõit, ujumine

 • Intensiivne jõutreening või järsk koormus võib ägenemist süvendada

 • Liigesepõletiku ajal aidavad soojad vannid, savi- või soolakompresstid

 • Üleliigne kehakaal tuleb vähendada aeglaselt, mitte nälgides

Millal arsti poole pöörduda?

 • Kui tekivad korduvad öised liigesevalud

 • Kui liiges on punetav, turses ja kuum

 • Kui vereanalüüs näitab kusihapet üle 420–480 µmol/L

 • Kui esinevad neerukivid või neerupinge

Kokkuvõtteks

Kusihape ei ole iseseisev probleem, vaid märguanne organismi ülekoormusest – eelkõige maksa, neerude ja ainevahetuse tasandil. Regulaarne toidulaud, stabiilne kehakaal, vedeliku tarbimine ja looduslikud taimed on esmane ja sageli kõige tõhusam ravi.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

 25.10

Olen näinud, et sageli jõuab keha häireni palju varem, kui analüüsid seda näitavad. Kilpnääre on just selline tundlik süsteem.

Kilpnääre on keha ainevahetuse mootor. Tema toodetud hormoonid (T3 ja T4) määravad, kui kiiresti meie rakud energiat kasutavad. Kui mootor töötab liiga kiiresti, hakkab keha põletama rohkem, kui ta jõuab taastada – süda lööb kiiremini, uni muutub pinnapealseks, kaal võib hakata langema, tekib ärevus ja kuumatunne.

Sageli näeme olukorda, kus analüüsid on veel “normis”, kuid inimene tunneb end juba justkui “üleval pööretel”. See on hetk, kus keha annab varaseid hoiatusi ja ootab, et teda rahustataks, mitte karistataks ravimitega.

Miks kilpnääre „kiirendab“?

Kilpnäärme ületalitlus tekib harva iseenesest. Tavaliselt on ta reaktsioon – stressile, toitainete puudusele, põletikule või autoimmuunsele protsessile (nt Hashimoto või Basedowi varane faas).

Mõned sagedasemad põhjused:

 • Krooniline stress – tõstab kortisooli ja ajab kilpnäärme üle ergutuse.

 • Liigne jood – vetikalisandid, jodeeritud sool ja mõningad multivitamiinid võivad kilpnäärme ülitundlikuks muuta.

 • Liigne kofeiin ja ergutid – tõstavad adrenaliini, mis omakorda stimuleerib T3 aktiivsust.

 • Maks ja soolestik – kui maksa või soolestiku kaudu ei toimu hormoonide lagundamine normaalselt, võib T3 tasakaal nihkuda, isegi kui analüüs seda veel ei näita.

Kuidas keha tasakaalu suunata

1. Vähendage stressihormoonide koormust.

Iga päev vähemalt üks rahulik hetk – jalutuskäik, hingamisharjutus, soe vann. Magage võimalusel enne südaööd, sest just öö esimesel poolel taastub kilpnäärme rütm.

2. Toetage maksa.

Maksa kaudu lagundab keha liigseid hormoone. Sööge peeti, artišokki, porgandit, kapsast, sibulat ja kasutage mõõdukalt looduslikke rasvu (oliiviõli, või).

3. Ärge liialdage joodiga.

Kui T3 on normis, kuid tunnete ületalitlust, vältige joodirikkaid toidulisandeid ja vetikaid. Väike kogus toidust (nt kalast) on piisav.

4. Lisage seleeni ja tsinki.

Need kaks mineraali aitavad kehal hormoone õigesti toota ja tasakaalustada. Seleeni saab parapähklitest (1–2 päevas on küllalt), tsinki munadest, kõrvitsaseemnetest ja lihast.

5. Hoidke veresuhkur stabiilsena.

Söögikordade vahele mitte liiga pikki pause, vältige liigset suhkrut ja alkoholi – kõik, mis tõstab adrenaliini, tõstab ka T3 aktiivsust.

Rahvameditsiin ja looduslikud rahustajad

Vanarahvas tundis hästi taimi, mis „jahutavad“ keha liigsest tulest. Ületalitlust peeti liigse „kuumuse“ seisundiks.

Seda leevendati:

 • melissi ja sidrunheina teega – rahustab närvisüsteemi ja südant;

 • palderjani ja humala tõmmisega – toetab und ja rahu;

 • nõgese ja pohlalehega – aitavad maksal ja neerudel liigseid aineid väljutada;

 • kaeraõie tõmmisega – taastab närvikava ja rahustab liigselt stimuleeritud kilpnääret.

Millal otsida abi?

Kui süda klopib, kaal langeb liiga kiiresti, käed värisevad, öine uni on katkendlik või ärevus süveneb, tuleks kindlasti teha kilpnäärme antikehade analüüsid (TPO ja TRAb). Need näitavad, kas tegemist võib olla autoimmuunse protsessiga.

Kui need on korras ja T3 on veel normis, saab keha ise taastuda – toitumise, rahu ja õigete mineraalide toel.

Kilpnääre on tundlik nagu lind peopesal – ta reageerib häälele, mitte karjumisele. Kui keha on väsinud, kuid meel sunnib teda edasi tormama, hakkab kilpnääre seda vaikust otsides hüüdma. Kui kuulame õigel ajal, ei ole vaja vaigistada, vaid lihtsalt lubada tal puhata. Tasakaal algab vaikusest, mitte tabletist.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

24.10

Värin ehk treemor on midagi enamat kui lihtsalt „närviline käsi“ või „kahtlane tõmblemine“. See on keha viis anda märku sisemisest pingest, neuroloogilisest muutusest või ainevahetuslikust tasakaalutusest. Treemor võib olla ajutine ja kahjutu – näiteks kohvi ületarbimisest – või krooniline ja seotud tõsiste haigustega. Selle teema käsitlemine nõuab kainet pilku, aga ka kehatunnetuse austamist.

Mis on treemor?

Treemor on tahtmatu, rütmiline lihaste liikumine, mis põhjustab kehaosa värisemist – sagedamini käsi, pead, jalgu või häält. Treemor ei ole iseseisev haigus, vaid sümptom, mille taga võivad olla närvisüsteemi haigused, ainevahetuslikud häired või elustiilist tingitud koormus.

Treemori peamised tüübid

 1. Füsioloogiline treemor

Esineb lühiajaliselt – näiteks külm, tugev emotsioon, väsimus, kofeiin, veresuhkru langus. Tavaliselt möödub ise.

 2. Essentsiaalne treemor

Geneetiline ja sageli perekondlik. Aja jooksul süveneb, ilmneb käte värin peenmotoorikas – kirjutamine, söömine, joonistamine. Ei ole seotud teise haigusega.

 3. Parkinsoni-tüüpi treemor

Tekib puhkeolekus. Seotud dopamiini puudusega ajus ja kaasneb Parkinsoni tõvega – aeglane liikumine, lihasjäikus, näoilme vähenemine.

 4. Metaboolne treemor

Tekib ainevahetusprobleemidest: kilpnäärme ületalitlus, maksapuudulikkus, madal veresuhkur, elektrolüütide häired (magneesium, kaalium).

 5. Rahutuse ja ärevusega seotud treemor

Psühhosomaatiline. Emotsionaalse trauma või pikaajalise stressi väljendus.

Levinumad põhjused

 • Neuroloogilised seisundid (Parkinson, sclerosis multiplex, neuropaatia)

 • Stress ja ärevus (kortisool ja adrenaliin panevad lihased „valmisolekusse“)

 • Liigne kofeiin / stimulandid

 • Alkoholi ärajätmine või ületarbimine

 • Kilpnäärme ületalitlus

 • B12-vitamiini ja magneesiumi puudus

 • Maksahaigused ja toksiinid

 • Geneetiline eelsoodumus

Millal otsida arsti?

 • Kui treemor tekib äkki ja tugevana

 • Kui kaasnevad kõnehäired, tasakaaluprobleemid, lihasnõrkus

 • Kui liigutused muutuvad aeglaseks või esineb jäikust

 • Kui värin segab igapäevaelu (söömine, riietumine, kirjutamine)

Diagnoosimisel kasutatakse neuroloogilist läbivaatust, vereanalüüse, vajadusel aju kuvamist.

Keha toetamine treemori korral

Toitumine

 • Stabiilne veresuhkur: regulaarsed valgurohked toidukorrad (muna, kala, kaunviljad).

 • Magneesium ja kaalium: tatar, pähklid, seemned, banaan, roheline lehtvili.

 • B-vitamiinid (eriti B12): liha, maks, munad või kvaliteetne toidulisand.

 • Omega-3 rasvhapped: kala, linaseemneõli – vähendavad närvipõletikku.

 • Vähenda kofeiini, suhkrut ja alkoholi, mis ärritavad närvisüsteemi.

Taimne ravi ja rahvameditsiin

 • Nõgeseleotis ja -tee – närvitoetaja ja vereloome parandaja.

 • Palderjan, humal, meliss – rahustavad närvitalitust.

 • Raudrohi või naistepuna – pikaajalisel ärevusel (ettevaatust ravimite koostoimetega).

 • Kibuvitsa ja viirpuu – vereringele, mis toetab aju hapnikuga varustamist.

Elustiili tugi

 • Uni – närvisüsteem taastub ainult sügavas unes.

 • Liikumine – aeglane kõnd, jooga, hingamine; mitte ekstreemne koormus.

 • Hingamisharjutused – diafragma hingamine, 4-7-8 tehnika.

 • Meditatiivne tegevus – puutöö, aiandus, kudumine, mis rahustab motoorikat.

Ravivajadus

 • Essentsiaalse treemori korral kasutatakse vajadusel beetablokaatoreid või krambivastaseid ravimeid.

 • Parkinsoni korral dopamiini asendusravi.

 • Ärevusega seotud treemor – psühhoteraapia, hingamistehnikad, elustiili korrigeerimine.

Rahvatarkus: „Kui käsi väriseb, küsi hingelt, mis talle rahu ei anna“

Meie esivanemad märkasid, et värin ei teki tühja koha pealt. Kas inimene põdes hirmu? Kas veri oli „lahja“? Kas süda oli „kiire“? Treemor on sageli hinge ja keha ühisosa – koht, kus sõnad on puudu ja keha kõneleb liikumisega.

Kokkuvõte

Treemor ei ole vaid närviline käsi – see on sõnum. Mõnikord ainevahetusest, mõnikord ajust, mõnikord südamest või hinges. Ravides ainult värinat, jääb põhjus leidmata. Ent toites keha, rahustades närvisüsteemi ja uurides põhjust, saab leida uue tasakaalu.

Kui te soovite konkreetseid toitumis- või harjutussoovitusi oma treemori taustal, saab seda teha personaalselt – sest ühe käsi väriseb suhkrupuudusest, teise hirmust. Ja nende lahendused ei ole samad.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

23.10

„Mul diagnoositi fibromüalgia. Soovin teada, mida see tähendab ja kuidas ennast toetada.“

Fibromüalgia ei ole pelgalt lihasevalu ega „mõtlemise haigus“. See on valusündroom, mis puudutab närvisüsteemi, und, immuunsust, mälu ja keha taastumisvõimet. See on kurnav just seetõttu, et inimene peab sellega elama ilma, et analüüsid seda alati kinnitaksid.

Mis on fibromüalgia teaduse vaates?

Fibromüalgia on seisund, kus närvisüsteem hakkab valu registreerima tugevamalt, kui tegelik kahjustus seda õigustaks. Seda nimetatakse tsentraalseks sensitisatsiooniks – justkui oleks kehas olemas valulüliti, mis on lukustunud asendisse „kõik valutab“. Inimene tunneb justkui põletikku, kuigi põletikunäitajaid veres ei ole. See ei ole ettekujutus, vaid närvisüsteemi ülitundlikkus.

Fibromüalgiaga võivad kaasneda:

 • Lihase- ja luuvalu üle kogu keha

 • Hommikune kangus

 • Pidev kurnatus, isegi pärast und

 • Unehäired – magad, aga ei puhka

 • „Ajuudu“ – keskendumisraskus, unustamine

 • Seedehäired – ärritatud sool, puhitus, kõhuvalu

 • Ülitundlikkus külma, müra või stressi suhtes

Sageli algab see pärast rasket stressi, traumat, viirusinfektsiooni, hormoonimuutust või pikaajalist kurnatust.

Toitumise roll fibromüalgias

Fibromüalgiat ei ravi ükski imetablett. Aga sind saab toetada toit, mis rahustab närvisüsteemi, alandab valusignaale ja toidab rakke seestpoolt. Eesmärk pole dieet, vaid taastumine.

Toidud, mis toetavad närvisüsteemi ja vähendavad valu

 • Rasvane kala ja seemned – heeringas, lõhe, sardiin, linaseemned, kanepiseemned: omega-3 rasvhapped vähendavad põletikulisi signaale närvisüsteemis.

 • Rohelised taimed ja magneesiumi allikad – nõges, spinat, tatar, kõrvitsaseemned: aitavad lihasel lõdvestuda ja närvil rahuneda.

 • Valgurikas naturaalne toit – muna, keefir, kodujuust, kalkun, põlduba: valk hoiab veresuhkrut ja annab jõudu, et keha saaks end parandada.

 • Maitsetaimed ja vürtsid – kurkum musta pipraga, ingver, rosmariin: teaduslikult uuritud põletikuvastase toimega.

Mida vähendada või piirata:

Suhkrut, töödeldud toitu, liigset kofeiini ja rafineeritud õlisid. Need võivad ärritada närve ning tõsta valuläve. Fibromüalgiaga keha vajab rahu, mitte stimulanti.

Soolestik ja fibromüalgia – „teine närvisüsteem“

Peaaegu kõik fibromüalgiaga inimesed kirjeldavad ka seedevaevusi. See pole juhus. Lekkiv sool, SIBO või düsbioos võivad suurendada neuroloogilist valusignaali. Kui soolestik on põletikuline, on ka aju häires.

Kasulikud sammud soolestiku rahustamiseks:

 • Soojust andev hommikujook – kas kummel, ingver või sidruniga soe vesi

 • Kääritatud toidud – hapukapsas, keefir, naturaalne jogurt

 • Luu- või köögiviljapuljong – toob glütsiini, kollageeni, mineraale, mis rahustavad nii lihast kui närvi

Rahvameditsiini tarkus: valu vastu ei mindud jõuga, vaid leevendusega

Eesti vanarahvas ei teadnud sõna fibromüalgia, aga tundis „närvivalu“, „luuvalu“ ja „hingevalu“. Nende vastu otsiti leevendust mitte ainult rohust, vaid rütmist – soojus, vesi, lõõgastav uni.

Rahustavad ja toetavad taimed, mida kasutati kuuridena:

 • Palderjan ja meliss – õhtul närvisüsteemi rahustamiseks ja une süvendamiseks

 • Naistepuna – hommikuti meeleolu ja valuläve tõstmiseks

 • Põdrakanep ja angervaks – närvipinge ja lihaste krampide leevendamiseks

 • Nõges ja korte – mineraalide taastamiseks, kui kehas on tühjus ja väsimus

Need ei ole kiire toimega, vaid aeglased taastajad – just nagu fibromüalgia ise nõuab kannatust ja järjepidevust.

Liikumine – mitte raskus, vaid rütm

Fibromüalgiaga inimene ei vaja kangi, vaid rütmi.

Keha ei talu järske jõupingutusi, kuid armastab õrna liikumist.

 • Soe vesi – vann või ujumine lõdvestab lihast ja vaigistab valu

 • Hommikune venitus või jooga – annab kehale sõnumi, et päev algab ilma hirmuta

 • Rahulik jalutamine – mitte sport, vaid rännak, mis liigutab ka mõtet

Emotsionaalne tugi – nähtamatu valu vajab nähtavat mõistmist

Fibromüalgia ei ole peas, kuid pea saab õppida valuga elama.

Iga inimene, kes seda kannab, teab: see haigus mõjutab sisemist vastupidavust. Toetavad on:

 • Hingamisharjutused – nt 4-7-8 rahustamistehnika

 • Piiride seadmine – „Ei“ on osa tervenemisest

 • Päeviku kirjutamine – millal valu süveneb, millega see seostub?

Kas fibromüalgiast saab paraneda?

Paljud ei räägi täielikust paranemisest, kuid väga paljud räägivad – elu on tagasi tulnud. Valu ei kao täielikult, kuid taandub. Energia võib naasta. Ööd võivad muutuda rahulikuks. Seda mitte ühe meetodi abil, vaid ühtlase toetuse kaudu: närvisüsteem, uni, toit, hing.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

22.10

Seborroiline dermatiit ei ole lihtsalt kõõm ega „rasune nahk“. See on põletikuline seisund, kus naha loomulik tasakaal – rasu tootmine, mikroobide kooslus ja närvisüsteemi rahu – on häiritud. Tavaliselt avaldub see peanahal, näol (nina ümbrus, kulmud, juuksepiir), kõrvade taga või rinnakul. Mõnel on see vaid kerge ketendus, teisel valulik punetus ja sügelus.

Miks just seborroiline dermatiit?

Siin mängib rolli kolm jõudu:

 1. Rasunäärmete aktiivsus – nahk toodab rohkem rasu, mis võib toita pärmseent (Malassezia).

 2. Pärmseene ülekasv – mitte infektsioon, vaid tasakaalust väljas mikrobioom.

 3. Närvisüsteemi ja immuunsüsteemi pinge – stress, unevõlg või raske eluperiood võivad vallandada ägenemise.

See haigus ei ole nakkav. See on keha viis öelda: “Mul on liiga palju survet – sees või väljas.”

Miks lööve tekib kevadel või sügisel?

Paljudel puhkeb seborroiline dermatiit just märts–aprillis või oktoobris. Põhjused:

 • Talvine D-vitamiini puudus → nõrgenenud immuunsus

 • Tuul ja külm → naha kaitsebarjääri kahjustus

 • Vaimne kurnatus → krooniline stress

See on üleminekuaeg – keha vajab taastumist, aga me nõuame temalt edasi liikumist.

Toitumine: põletiku vaikne mõjutaja

Seborroiline dermatiit võib ägeneda pärast rasket sööki, alkoholi, suhkru või droonõlide (taimne transrasv, rafineeritud õlid) tarbimist. Samal ajal rahuneb nahk, kui me toetame keha põletikuvastase toiduga.

Toidud, mis rahustavad:

 • Rasvane kala (kilud, heeringas, lõhe) – oomega-3 põletiku vastu

 • Kiudained ja hapendatud toit – toetavad soolestiku mikrofloorat

 • Mustikad, must sõstar, astelpaju – antioksüdandid

 • Puljongid (kana või veiseluu) – taastab kollageeni ja nahabarjääri

Toidud, mis võivad ägenemist võimendada:

 • Valge suhkur, valge jahu

 • Alkohol

 • Kiirtoit ja lisaaineterikkad tooted

 • Pärmseent soodustavad toidud (mõnel ka pärmileib ja õlu)

Looduslik nahahooldus: vähem keemiat, rohkem kaitset

Seborroiline dermatiit ei talu tugevaid lõhnaaineid, pindaktiivseid aineid ega alkoholi sisaldavaid hooldusvahendeid.

Toetavad vahendid:

 • Tõrvaseep või kase- / männitõrv – seenekollete rahustamiseks

 • Saialille või taruvaigu salv – põletiku ja pragude jaoks

 • Kookosõli või sheavõi – looduslik niisutus ilma ärritajateta

 • Teepeuuõli (lahjendatult) – mikroobikoosluse korrigeerimiseks

Halb valik:

 • Parfüümidega šampoonid

 • Keemilised kõõmavastased vahendid pikaajaliselt

 • Sagedane pesemine kuuma veega

Kas see on ainult naha haigus?

Ei. See on keha ja meele haigus. Sageli ilmneb seborroiline dermatiit inimestel, kes hoiavad endas stressi – tugevat sisemist pingutamist, mida keha enam nahal varjata ei suuda.

Toetavad rutiinid:

 • Sügav hingamine, jalutamine, saun

 • Magneesium (nahale või suu kaudu)

 • Õhtune rahunemine – ilma ekraanita

Kas see on eluaegne?

Seborroiline dermatiit võib taanduda aastateks, kui keha saab rahu ja tasakaalu. Nahk ei vaja ainult salvi – ta vajab organit, mis teda juhib: rahunenud närvisüsteemi ja puhtamat sisekeskkonda.

Kui sisemine tuli põleb, lööb see läbi naha.

Lõppkokkuvõte

Seborroiline dermatiit ei ole “kõõm”.

See on tundliku keha keele vorm.

Me ei ravi ketendust – me ravime pinnale tulnud põletikku, stressi ja alatoidetud nahka. Nii taastub mitte ainult nahk, vaid ka inimese piirid maailma ees.

Kui soovid personaalseid toitumis- või taastamiskavasid, aitan hea meelega luua tee, mis ei hakka mitte salvist, vaid supist. Sest tervenemine tuleb alati seestpoolt.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

21.10

Olen näinud, kuidas paljud tervisemured saavad alguse just seal, kus me neid ei näe – hormoonide tasakaalus.

Hormoonid on keha keemilised sõnumitoojad. Nad määravad, kui hästi me magame, kui palju meil on jõudu, kui kiiresti taastume, milline on meie tuju ja ainevahetus. Kui hormoonid on kooskõlas, tunneme end elujõulisena. Kui tasakaal nihkub, hakkab keha andma märguandeid – vahel väsimuse, vahel tujukõikumiste, vahel sellega, et kaal ei liigu hoolimata pingutustest.

Peamised hormoonid ja nende puuduse märgid

Östrogeen

See naissuguhormoon mõjutab tsüklit, naha ja luude tervist, aju ja tuju. Kui östrogeeni jääb väheks, ilmnevad sageli kuumahood ja öine higistamine, tupe kuivus, naha ja juuste kuivamine, ärrituvus, mäluprobleemid ja libiido langus.

Progesteroon

Rahustava toimega hormoon, mis toetab und ja emotsionaalset stabiilsust. Kui progesterooni on vähe, võib tekkida ärevus, uinumisraskused, rindade hellus enne menstruatsiooni, premenstruaalne masendus ja ebaregulaarne tsükkel.

Testosteroon

Oluline nii meestele kui naistele. Annab energiat, toetab lihasmassi, seksuaalset iha ja sisemist tugevust. Madal testosteroon väljendub jõu ja lihaste kadumises, motivatsiooni languses, väsimuses, libiido vähenemises ja ka luude hõrenemises.

Kortisool

Stressihormoon, mis aitab hoida vererõhku ja veresuhkrut. Kui kortisooli tootmine on häiritud, võib hommikuti olla kurnatus, päeva jooksul ärevus ja kiire ärritumine, sagedased külmetused, kaalutõus kõhupiirkonda või vastupidi – kaalulangus ja kurnatus pikaajalise stressi ajal.

Kilpnäärmehormoonid (T3 ja T4)

Need määravad ainevahetuse kiiruse ja soojatunnetuse. Madal kilpnäärme aktiivsus toob kaasa külmatunde, kuiva naha, juuste hõrenemise, kõhukinnisuse, aeglase kaalulanguse või hoopis seletamatu kaalutõusu, samuti vaimse uimasuse ja keskendumisraskused.

Insuliin

Peamine veresuhkru ja energia kasutamise reguleerija. Kui insuliin ei tööta hästi (insuliiniresistentsus), tekib suur magusaisu, pärast sööki unisus, kõhuümbermõõdu kasv, püsiv nälg ja energialangused.

Leptiin ja greliin

Need hormoonid juhivad nälga ja täiskõhutunnet. Kui nad on tasakaalust väljas, võib inimene tunda pidevat isu isegi pärast söömist või vastupidi – kiiret näljatunnet, mis sunnib sageli näksima.

D-vitamiin

Tegelikult hormoonilaadne ühend, millel on mõju immuunsusele, luudele, lihastele ja tujule. Puudus võib avalduda väsimuse, sagedaste haiguste, lihasnõrkuse ja talvise masenduse kaudu.

Kuidas keha annab märku

 • energia kaob ja uni ei taasta – sageli kilpnäärme või kortisooli häire;

 • meeleolu kõigub ja ärevus kasvab – progesterooni, östrogeeni või kortisooli muutused;

 • kaal ei liigu hoolimata pingutustest – insuliiniresistentsus, madal kilpnäärmeaktiivsus või stressihormoonide liigsus;

 • nahk ja juuksed muutuvad tuhmiks – sageli seotud kilpnäärme või östrogeeniga, vahel ka D-vitamiini puudusega;

 • lihased ei taastu ja jõud kaob – madal testosteroon või krooniline stress;

 • kuumahood ja öised ärkamised – östrogeeni ja progesterooni langus menopausi eel ja ajal.

Kuidas hormoonidele ise tuge pakkuda

Söö päris toitu.

Värsked köögiviljad, kvaliteetne valk (munad, kala, linnuliha, kaunviljad), täisrasvased hapupiimatooted ja looduslikud rasvad (oliiviõli, pähklid, seemned, või) loovad hea hormoonide tooraine.

Tee ruumi rahule.

Krooniline stress kurnab neerupealisi ja kilpnääret. Jalutuskäigud, hingamisharjutused, jooga või aeglane trenn aitavad kortisooli tasakaalus hoida.

Toeta maksa.

Maksa kaudu lagundab keha üleliigseid hormoone. Söö ristõielisi köögivilju (brokoli, kapsas, lehtkapsas), peeti ja joo piisavalt vett.

Liigu targalt.

Lihastreening tõstab testosterooni ja kasvuhormooni, samas liigne kurnav kardio võib suurendada kortisooli ja tekitada väsimust.

Väldi üleliigseid lisaaineid ja transrasvu.

Keha saab vähem koormust ning hormoonide tootmine jääb loomulikumaks.

Hinda und.

Öösel taastub kortisooli rütm ja toodetakse kasvuhormooni, mis hoiab lihaseid, luid ja nahka tugevana.

Millal otsida spetsialisti abi

Kui oled pikalt kogenud seletamatut kaalumuutust, kuumahooge, sügavat väsimust, mida uni ei leevenda, püsivat masendust või ärevust või tunned, et ükski pingutus enam ei tööta, tasub teha hormoonide uuringud. Õige toitumine ja treening võivad sageli taastada tasakaalu juba enne, kui vaja oleks hormoonravi.

Hormoonid on nagu nähtamatud dirigendid – kui üks instrument häälest ära läheb, tekib müra. Väikeste, targalt valitud sammudega – õige toit, liikumine, uni ja stressi juhtimine – saab orkestri taas kokku mängima panna. Kui vajad tõlki oma keha signaalidele, siis ära karda abi otsida – keha annab märku, kui tal on vaja, et teda kuulaksid.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

20.10

Keha talub üllatavalt palju. Ta töötab vaikselt, parandab vigu, võitleb sissetungijatega, korjab kokku jääke ja ehitab meid uuesti üles – kuni ühel hetkel tuleb tugev sekkumine. Vaktsiin, läbipõetud haigus, trauma või hoopis pikalt kuhjunud stress võivad olla nagu torm puuoksal – see ei murra meid kohe, aga raputab sügavalt. Selle järel on kehal vaja taastada tasakaal, mitte ainult füüsiline, vaid ka neurokeemiline ja immunoloogiline. Taastumine ei ole passiivne puhkus – see on teadlik tagasitulek oma kehasse.

Mida keha vajab pärast tugevat sekkumist?

Tugev sekkumine – olgu meditsiiniline või psühholoogiline – lükkab immuunsüsteemi, hormoonsüsteemi ja närvisüsteemi ümberkorraldusse. Me ei saa alati mõjutada, mis meiega juhtub, aga saame luua tingimused, kus keha saab end ise tagasi kohandada.

1. Põletiku rahustamine – mitte allasurumine

Pärast vaktsiini või haigust on põletik loomulik osa immuunsuse tööst. Me ei pea seda kohe vaigistama, vaid toetama.

Toit, mis aitab:

 • Omega-3 rasvhapped – heeringas, lõhe, linaseemned, kanepiseemned

 • Kurkum, ingver, küüslauk – looduslikud põletikumodulaatorid

 • Kibe ja mõru – sigur, võilillejuur, petersell, piparmünt aitavad maksal ja sapil töödelda immuunjääke

Mida vältida:

Rafineeritud suhkrut ja üleküpseid rasvu (friikad, põletatud õlid), mis võimendavad põletikuringi.

2. Mikrobioomi rahustamine – soolestik on immuniteedi lahinguväli

Antibiootikumid, haigused ja stress löövad segi soolestiku mikrofloora. Me ei taasta teda jogurtiga üksi, vaid kiudainete ja kääritatud toiduga.

Taastavad toidud:

 • Hapukapsas, keefir, kodune kali või leivajuurikas

 • Kaera- ja odrakliid, juurviljad, peet, pastinaak

 • Puljong ja tarretis (luu- või kõhrikas puljong)

3. Närvisüsteemi rahustamine – immuunsus ei parane stressi sees

Pärast pikka stressiperioodi või haigust on närvisüsteem üleval nagu valvekoer. Paljud ütlevad: “Ma olen justkui terve, aga mu närv ei puhka.”

Keha rahustamiseks:

 • Soe toit: hautised, supid, putrudest pigem soolased

 • Magnesium ja B-grupi vitamiinid: tatar, tatrajahuleib, seemned, maks

 • Rütm: samad söögiajad, uni enne südaööd, jalutamine

4. Lümfi ja vere puhastamine – keha peab saama liikuda

Kui keha on võidelnud, jäävad süsteemi ringlema jäägid. Kas tead, et lümfisüsteem ei liigu ise – ta vajab liikumist või soojust?

Lihtsad toetavad rituaalid:

 • Kõndimine (30–40 min päevas), tempota, mitte sport

 • Saun või jalavann soolaga

 • Kuivharjamine või soolakivi hõõrumine nahal

5. Vana tarkus: tasakaal ei tule lisanditega, vaid rütmiga

Tänapäev pakub kapsleid, kuid meie esivanemad taastasid end puljongi, paastu ja vaikuse abil. Eriti pärast “mürgist sekkumist” – olgu see siis katk, vaktsiin või hingehaigus – lasti kehal olla ja kohaneda.

Rahvameditsiini viisid:

 • 3-päevane taastava toidu periood – puljong, kaalikapuder, odrakruup

 • Nõgese- või pärnalehe tee – vere puhastamiseks

 • Logelemise aeg – inimene jäi sooja, vaikusesse, ei jooksnud kohe tööle

6. Millal otsida abi?

Kui pärast sekkumist püsivad:

 • Peavalud, uimasus või “ajuuim”

 • Lihas- või liigesevalu ilma põhjuseta

 • Tugev väsimus, mis ei leevene unega

 • Südamekloppimine või ärevushood

Siis ei vaja keha enam “turgutust”, vaid läbi vaatamist. See pole nõrkus.

Kokkuvõtteks:

Taastumine on uuesti joondumine – immuun-, hormoon- ja närvisüsteemi vahel. Keha ei vaja ainult vitamiine, vaid aega, rahu, soojust ja korralikku päristoitu.

Ära kiirusta tagasi vormi. Naase iseendasse. Tasakaal ei tule jõuga – ta tuleb loa kaudu.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

19.10

Sensoorne tühjus söömisel ja kuidas seda mõista

On inimesi, kes ütlevad: “Ma söön, aga ei tunne maitset. Kõik on üks ja sama.” See ei tähenda alati haigust või nina kinni olemist. Mõnikord peidab end selle taga sügavam küsimus – kas keha on lihtsalt tüdinud ühtsest toidust või on hing väsinud elust enesest?

Ma ise, toitumisterapeudina, näen seda sageli: inimene ei kaota isu, vaid maitse kaob elamusena. Söök ei tekita rõõmu, vaid täidab vaid kõhtu. Seda nähtust võib nimetada sensoorseks tühjuseks – olukorraks, kus keha saab energiat, aga meel ei saa kogemust.

Maitse ei kao juhuslikult – see on sõnum

Maitsetaju on üks ürgsemaid meeli. Kui see tuhmub, siis keha ja meel saadavad signaali:

 • Keha ütleb: “Mul on igav. Ma tahan midagi elusamat, värskemat, ehtsat.”

 • Hing ütleb: “Ma ei tunne hetkel rõõmu. Ma söön, aga ma ei koge.”

Siin on oluline eristada füüsilist tüdimust ja emotsionaalset kurnatust.

Keha tüdimus – rutiini väsimus

Kui inimene sööb päevast päeva sama – sama leib, sama juust, sama supp –, siis keha lihtsalt ei reageeri enam. Maitseretseptorid võivad muutuda tuimaks, kui signaal on liiga korduv. See ei ole kapriis, vaid bioloogia: aju lõpetab tähelepanu pööramise sellele, mida ta tunneb liiga sageli.

Keha tüdimuse märgid:

 • “Ma tean täpselt, mis maitse tuleb – ja see ei tekita midagi.”

 • Toit ei ole halb, aga ta ei paku “midagi”.

 • Isegi lemmiktoit tundub neutraalne.

Lahendus kehale:

 • Lisa tekstuur (krõmps, kreemjas, soe-külm kontrast).

 • Kasuta looduslikke maitseid (ürdid, vürtsid, fermenteeritud).

 • Ära söö üksinda ühtlast massi – lisa elu (vt allpool retseptimõtted).

Hinge tüdimus – emotsionaalne hallus

Kui hing on väsinud, siis ka kõige rikkalikum toit ei puuduta. Siis ei aita sidrun ega tšilli. Selline maitsekao vorm on sügavam – see puudutab elu maitset, mitte toidu oma.

Hinge väsimuse märgid:

 • “Ma ei tunne enam midagi.”

 • “Mis vahet sel on, mida ma söön.”

 • Söömise ajal tekib ükskõiksus, isegi kurbus.

See on hetk, mil tuleb küsida: kas ma otsin maitset, või otsin elusat kontakti?

Siin ei aita ainult retsept – siin aitab kohalolu:

 • Söö kedagi kuulates või jagades.

 • Tee endale isegi lihtne võileib erilise hoolega.

 • Küsi endalt: millal ma viimati päriselt nautisin?

Sensoorne tühjus – kui keha ja hing vaikivad korraga

Sensoorse tühjuse juures inimene ei vihka toitu, ta lihtsalt ei tunne. Tal ei ole isu ega vastumeelsust. See on ruum, kus inimene on elu ja mitteelu vahel – alles funktsioneerib, ei ela.

See võib olla:

 • kroonilise stressi tulemus

 • pikk emotsionaalne alistumine

 • läbipõlemise eelhoiatus

Kuidas taastada maitset? (Päriselt, mitte vürtsiga)

1. Too toidule tagasi elu, mitte ainult maitse

 • Hapendatud köögivili (elus maitse).

 • Värske ürt (roheline elu).

 • Sidrun, ingver, küüslauk (looduslik äratus).

2. Söö teises paigas

Vaheta laud, tass, valgus. Meil ei ole vaja eksootikat – vahel piisab valgest taldrikust või söömisest õues.

3. Ära söö meelelahutuseks 

Söömine ei ole ainult kalorite viimine kehasse. See on üks väheseid hetki päevas, kus sa saad päriselt kohal olla. Kui me kaotame selle, kaotame tunde, et elame.

Kui maitse kaob, ära mine vürtsi otsima – mine iseennast otsima

Ma ei usu, et maitset saab tagasi ainult retseptiga. Maitse on elu kõla. Kui me ei kuule seda, peab midagi meis ärkama. Mõnikord aitab sidrun. Mõnikord aitab sõber. Mõnikord aitab vaikus.

Küsi endalt…

 • Millal ma viimati päriselt tundsin?

 • Millal ma sõin, ilma ekraanita, oma mõtteid kuuldes?

 • Kas ma otsin maitset… või hoolt?

Ja lõpetuseks

Maitseigavus ei ole nõrkus. See on keha ja hinge viis öelda:

“Me ei taha enam ainult ellu jääda. Me tahame elu tunda.”

Kui sa seda praegu koged, ära süüdista end. See ei ole laiskus ega nõrkus. See on kutse. Kutse tagasi päris kogemusse – olgu see ühe lihtsa kartulipõllu lõhnas või värskes mustas leivas.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

18.10

Rasvadest on saanud justkui ideoloogiline lahinguväli: ühed kuulutavad loomsed rasvad ohtlikuks, teised peavad taimseid õlisid „puhtaks mürgiks“. Kuid keha ei loe silte „vegan“ ega „loomne“. Keha loeb molekule. Rasv ei ole moraali- ega usuküsimus – see on biokeemia. Küsimus pole selles, kumb on „õige maailmavaade“, vaid millises vormis rasv toetab meie rakumembraane, hormoonide tootmist, aju tööd ja põletiku tasakaalu.

Mis on rasv tegelikult?

Rasv koosneb rasvhapetest – ja rasvhapped erinevad üksteisest pikkuse, sidemete ja stabiilsuse poolest. Kehasse jõudes käituvad nad väga erinevalt. Küsimus pole, kas rasv on taimne või loomne, vaid:

 • Kas see on stabiilne või oksüdeerunud?

 • Kas see soodustab põletikku või aitab seda vaigistada?

 • Kas see toetab hormoone, ajutööd ja rakutasandit?

Loomsed rasvad – evolutsiooniline energia ja hormoonide ehitusmaterjal

Loomsed rasvad sisaldavad rohkesti küllastunud ja monoküllastumata rasvhappeid (nt steariinhape, oleiinhape), mis on:

 • Termostabiilsed – ei oksüdeeru kergesti kuumusel.

 • Hormoonide ehitajad – kolesterool on suguhormoonide eelühend.

 • Rasvlahustuvate vitamiinide kandjad – A, D, E, K2.

Näited heast loomse rasva allikast:

 • Taluvõi, ghee

 • Luuüdi, rasvane liha

 • Muna-kollane

 • Kalaõli ja rasvane kala (omega-3 EPA/DHA)

Oluline tõde: Loomne rasv EI põhjusta põletikku iseenesest. Põletikku põhjustab oksüdeerunud rasv, suhkrukoormus ja transrasvad – mitte terviklik looduslik loomne rasv.

Taimsed rasvad – elutähtsad, kuid väga ebastabiilsed

Taimsed rasvad sisaldavad peamiselt polüküllastumata rasvhappeid (PUFA), eriti omega-6. Need on olulised, kuid:

 • Väga tundlikud kuumusele ja valgusele

 • Kergesti oksüdeeruvad – tekivad aldehüüdid, mis koormavad maksa ja närvisüsteemi

 • Oluline tasakaal omega-3 ja omega-6 vahel

Head taimse rasva allikad (külmpress ja kuumutamata):

 • Ekstra neitsioliivõli (peamiselt monoküllastumata)

 • Avokaado

 • Pähklid ja seemned (mõõdukalt)

 • Linaseemne-, kanepi-, chia-õli ainult külmalt

Halb kombinatsioon:

Tööstuslikult rafineeritud õlid (päevalill, raps, mais) kuumutatud kujul – need ei toeta tervist, vaid lagunevad oksüdatiivseks stressiks.

Rasvade põletikuline või põletikku vaigistav toime – küsimus on tasakaalus

Rasvad võivad kehas kas toetada paranemist või süvendada põletikku, kuid see ei sõltu ainult nende päritolust – loomne või taimne –, vaid eelkõige nende ehitusest ja kasutusviisist.

Küllastunud rasvad, mida leidub näiteks võis, searasvas ja luuüdis, annavad kehale stabiilsust. Need rasvad on kuumusele vastupidavad ja ei oksüdeeru kergesti. Nad ei süüta kehas põletikku, kui neid süüa loomulikus, töötlemata kujul. Vastupidi – just need rasvad aitavad hoida hormonaalset tasakaalu ja annavad rakkudele tugevuse.

Monoküllastumata rasvad, nagu oliiviõli, avokaado ja hanerasv, on keha jaoks leebemad ja toetavad südame-veresoonkonna tervist. Nad aitavad hoida põletikku kontrolli all ning toetavad vereringet ja rakkude paindlikkust. Kuigi nad on stabiilsemad kui polüküllastumata rasvad, ei talu nad tugevat ülekuumutamist.

Polüküllastumata rasvad, mille hulka kuuluvad omega-3 ja omega-6, on väga tundlikud ja aktiivsed keemilised osakesed. Just nemad juhivad põletiku protsesse – vajadusel tõstavad põletikku (nt immuunvastuse jaoks) või aitavad seda maha võtta. Omega-3 rasvad, mida leidub rasvases kalas, linaseemnes ja kanepiõlis, toetavad närvisüsteemi ja aitavad põletikku vähendada. Omega-6 rasvad võivad samuti olla kasulikud, kuid kui neid on liiga palju (nagu juhtub rafineeritud seemneõlidega), võivad nad hoopis soodustada kroonilist põletikku.

Biokeemia, mitte ideoloogia

Keha jaoks pole oluline, kas rasv tuli lehma udarast või oliivi viljast – oluline on, kas see:

*Toetab rakumembraane

*Osaleb hormoonide tootmises

*Et ei oksüdeeruks vedelikuks ja ei muutuks mürgiseks

Millal loomne, millal taimne?

Kuumtöötlemine – kasuta loomset (või, seapekk, lambarasv) või monoküllastumatut (oliivõli).

Külmtoidud ja salatid – kasuta kvaliteetset taimset (oliiv, lina, kanep, avokaado).

Aju ja närvisüsteemi tugi – eelista looduslikku omega-3 (rasvane kala, kalaõli).

Lõppsõna: Me ei pea valima poolt.

See pole sõda loomse ja taimse vahel. Me vajame mõlemat – õiges vormis, õigel hetkel ja ilma tööstusliku moonutuseta. Biokeemias pole ideoloogiat. On vaid rakud, mis küsivad:

Kas see, mida sööd, ehitab või lagundab mind?

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

17.10

Multiskleroos (MS) ei ole lihtsalt närvisüsteemi haigus. See on organismi sügav eksimus – olukord, kus immuunsüsteem, kes peaks meid kaitsma, hakkab ründama meie enda närvikiude. Ja ometi, isegi selle diagnoosi sees, on võimalik leida tasakaalu, leevendust ja jõudu, kui mõistame, mida keha üritab öelda.

MS-i ei ravita ainult tablettide või süstidega. Haigus on seotud kroonilise põletiku, väsimuse, närvisüsteemi kurnatuse ja sageli ka psüühilise stressiga. Seetõttu vajab see haigus terviklikku lähenemist – toitumine, liikumine, närvisüsteemi rahustamine, emotsionaalne toetamine, uni. See pole ainult neuroloogi teema, vaid inimese tervikpilt.

Mis toimub multiskleroosi korral?

 • Müeliinkestade kahjustus – närvikiude ümbritsev kaitsekiht hävib, mis aeglustab või katkestab närviimpulsse.

 • Krooniline põletik – keha on püsivas “sõjaseisundis”.

 • Aeg-ajalt ägenev kulg – sümptomid võivad tulla lainetena (ägenemised ja vaibumised).

Levinumad sümptomid, mida MS-iga inimesed kogevad

 • Äärmine väsimus, mis ei leevene puhkusega

 • Tuimus, sipelgad, põletustunne jäsemetes

 • Nägemishäired (topeltnägemine, nägemise hägustumine)

 • Lihasnõrkus või koordinatsioonihäired

 • Tasakaaluprobleemid, pearinglus

 • Kõnehäired või neelamisraskused

 • Meeleolukõikumised, ärevus, depressioon

Multiskleroosi juured – põletik, stress ja toitainete puudus

MS ei teki üleöö. Keha on olnud kaua pingeseisundis. Tegurid, mis süvendavad MS-i kulgu:

 • Krooniline põletikuline toitumine (liigne suhkur, transrasvad, töödeldud toit)

 • Soolebarjääri kahjustus (lekke sool) – autoimmuunsuste sügav algus

 • D-vitamiini, oomega-3, B12 ja magneesiumi puudus

 • Pikaajaline stress, emotsionaalne trauma

 • Viiruskoormus (Epstein-Barr, herpesviirused)

Toitumine, mis toetab MS-iga keha

MS-i puhul ei otsita dieeti, vaid taastavat toitu. Keha vajab keskkonda, kus ta lõpetaks enese ründamise.

1. Põletikuvastane baas

 • Kala, eriti rasvane (lõhe, heeringas, kilu, sprott) – oomega-3

 • Kollased ja rohelised köögiviljad – karotenoidid, klorofüll

 • Marjad – tugevad antioksüdandid (mustikas, must sõstar, pohl)

 • Kääritatud toidud – hapukapsas, keefir, kombucha (teeseen, mida pakun ise ka)

2. Keha toitmine, mitte täitmine

 • Kodune puljong (kana, kala, veiseliha luud) – närvisüsteemi taastav geel

 • Kookospiim, avokaado, oliiviõli – energiat aju jaoks

 • Munad (kui talub) – koliin närvisüsteemile

3. Vältida

*Valge suhkur, sai, küpsised – põletik sütitab haiguse

*Margariiin, rapsi- ja sojaõlid – oksüdeerunud rasvad

*Alkohol

*Liigne piimatoit (kui põhjustab limasust või seedehäireid)

Taimed, mis toetavad närvisüsteemi (esivanemate tarkusest)

 • Must aroonia, must pihlakas – vere ja kapillaaride tugevdamiseks

 • Nõges & põdrakanep – mineraalide allikas, närvitoit

 • Naistenõges / meliss – närvipinge ja ärevuse leevenduja

 • Ashwagandha (India ženšenn) – taastab neerupealseid

Liikumine MS-i korral – mitte jõud, vaid rütm

MS-i puhul ei tohi keha kurnata, vaid äratada:

 • Vesi – vesivõimlemine, soe bassein

 • Pilates, jooga, Tai Chi – närvi-lihasside aktiveerimine

 • Rütmiline kõnd – mitte kiirus, vaid pidevus

Kui MS võtab liikumise, siis me ei tohi anda talle ka tasakaalu ja rahu. Need tuleb taastada ise.

Meele ja närvisüsteemi roll

MS-i põdev inimene vajab rahustavat, mitte võitlevat keskkonda.

 • Regulaarne uni (samadel aegadel)

 • Hingamine (4 sek sisse – 6 sek välja)

 • Pikaajalise stressi lõpetamine – mitte “teeme rohkem”, vaid “luban endal puhata”

Kas MS diagnoos tähendab lootusetust?

Ei. Mul on oma praktikas olnud kliente, kes pärast oma eluviisi muutmist:

*Kogesid vähem ägenemisi

*Taastasid kõnnivõime, koordinatsiooni

*Vabanesid hirmust, et keha neid reetis

MS ei pruugi kaduda, kuid keha saab õppida rahunema. Ja kui immuunsüsteem rahuneb, ei pea ta enam ründama oma närve.

Lõppsõna

Multiskleroos ei ole karistus.

See on sõnum, et inimese sees on sõda – ja see sõda tuleb lõpetada, mitte võita.

Kui sina või sinu lähedane elab MS-iga, tea – sa ei pea maratonijooksu tegema. Sa pead leidma uue rütmi. Sellise, kus keha ei karda.

Kui vajad nõu toitumise, taastumise või põletikuvastase elukorralduse osas, pane end vastuvõtule minu juurde kirja. Ma olen näinud, kuidas keha hakkab tervenema siis, kui me kõigepealt lõpetame temaga sõdimise.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

16.10

Lapse nahk ja silmavalged muutuvad kollakaks – esimene ehmatus on vanemal alati suur. Sõna “kollatõbi” tekitab hirmu, kuigi sageli on tegu loomuliku kohanemisprotsessiga, eriti vastsündinutel. Et mõista, millal olukord on normaalne ja millal vajab sekkumist, peame selgitama üht olulist ainet lapse kehas – bilirubiini.

Mis on bilirubiin ja miks see tõuseb?

Bilirubiin tekib vererakkude loomulikul lagunemisel. Maks peab selle aine töötlema ja kehast eemaldama. Vastsündinutel on maks veel ebaküps, mistõttu bilirubiin võib koguneda verre – nii tekib nn. füsioloogiline kollatõbi, mis enamasti möödub iseenesest 7–14 päeva jooksul.

Millal tegemist on loomuliku nähtusega?

 • Nahk ja silmad on kergelt kollakad.

 • Laps imeb hästi, on ärkvel ja reageerib.

 • Kollasus väheneb järk-järgult teise elunädala jooksul.

Sellisel juhul on kõige tähtsam imetamine, piisav vedelik ja soojus. Organism saab ise hakkama.

Millal bilirubiin muutub ohtlikuks?

Kui bilirubiini tase tõuseb liiga kõrgeks või laps muutub loiuks, keeldub söögist või kollasus tugevneb kolmanda elunädala jooksul, pole enam tegemist ohutu kohanemisega. Võimalikud põhjused:

 • Maksafunktsiooni häired

 • Rhesus-konflikt või veregrupi sobimatus

 • Kaasasündinud ensüümide puudused

 • Sapiteede probleemid

Kõrge bilirubiin võib mõjutada lapse aju (kernikterus), mistõttu arstiabi on hädavajalik.

Diagnoos ja jälgimine

Arstid hindavad:

 • Bilirubiini taset veres (otsene ja kaudne bilirubiin)

 • Maksatalitlust (ALAT, ASAT)

 • Lapse üldist seisundit

Ravi võib hõlmata:

 • Fototeraapiat (sinine valgus lagundab bilirubiini)

 • Vedelikuravi

 • Harvadel juhtudel verevahetust

Kuidas vanem saab last toetada?

1. Toitmine – kõige olulisem “ravi”

 • Imetamine või rinnapiimaasendaja iga 2–3 tunni järel

 • Dehüdratsioon süvendab bilirubiini tõusu

2. Soojus ja rahu

 • Laps vajab sooja keskkonda ja turvatunnet

 • Külm stress ja nälg tõstavad bilirubiini

3. Arsti soovituste range järgimine

 • Kodused “rahvaretseptid” kõrge bilirubiini korral ei sobi

 • Vanarahvas kasutas küll päikest, kuid liigne UV võib olla ohtlik

Kas ema toitumine mõjutab rinnalast?

Jah. Kui laps saab rinnapiima ja bilirubiin püsib kõrge, soovitatakse:

 • Ema väldib raskeid rasvu ja tugevalt töödeldud toite

 • Lisab toidule kibuvitsatõmmist, nõgese teed, värskeid rohelisi (mõistlikus koguses)

 • Piisavalt vett ja sooja taimeteed (nt maarjaohakas toetab maksa, aga ema, mitte lapse jaoks!)

Rahvameditsiin ja rahu – ainult koos meditsiiniga

Eestlased panid lapsi päikese kätte või kasutasid kerget massaaži, et veri liiguks. Kuid täna teame – tõeliselt ohtlik bilirubiin vajab diagnoosi, mitte katsetusi.

NB:

Kollatõbi on sageli märk keha kohanemisest, mitte haigusest. Aga kõrge bilirubiin on signaal, et maks vajab abi – ja selles abis on arst sinu liitlane, mitte vastane.

Millal pöörduda kohe arsti poole?

✔ Laps on loid või uimane

✔ Ei ime või oksendab

✔ Nutab läbilõikavalt või hingab raskelt

✔ Kollasus levib jalgadele ja kätele, mitte ainult näole

Lõppsõna

Kollatõbi ise ei ole diagnoos – see on märguanne. Lapse organism õpib maailma. Meie ülesanne on olla rahulikud, tähelepanelikud ja usaldada nii keha kui teadust. Looduslik tarkus ja meditsiin ei ole vastandid. Esimene soojendab hinge, teine kaitseb elu.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.

15.10

Atoopiline dermatiit ei ole vaid kuiv nahk või tüütu lööve. See on keha sügavam sõnum – tundlikkus, mis otsib tasakaalu. Ühed ütlevad, et see on geneetiline, teised süüdistavad keskkonda, aga mina näen alati tervikut: nahk on organismi suurim organ ja sageli esimene, mis annab märku, kui sees on põletik, stress või puudus.

Mis on atoopiline dermatiit?

Atoopiline dermatiit on krooniline põletikuline nahahaigus, mis avaldub kuiva, sügeleva, punetava ja sageli lõheneva nahana. Tavaliselt algab lapsepõlves, kuid võib saata inimest ka täiskasvanuikka. Mõnel on see vaikne kaaslane, teisel valulik võitlus.

See ei ole nakkav. See on immuunsüsteemi ja nahabarjääri häire – justkui kaitsevärav, mis laseb liiga palju välismaailma sisse ja liiga vähe niiskust välja.

Miks see tekib?

 • Põletikuline sisekliima – krooniline põletik, mis tekib toidust, stressist või seedesüsteemi tasakaalutusest.

 • Soole tervis – lekkiv sool, düsbioos (bakterite tasakaalutus) ja teatud toiduainete talumatus (nt piimatooted, gluteen, suhkur) võivad süvendada sümptomeid.

 • Emotsionaalne tundlikkus – sageli esineb atoopiline dermatiit inimestel, kelle kehas peitub allasurutud pinge või pidev ärevus. Nahk hakkab sõna otseses mõttes “tundma”.

Naha ja soolestiku vaheline telg

Kui me ravime ainult nahka, aga jätame seedetrakti rahule, jääb ring korduma. Uuringud näitavad, et probiootikumid, kiudainerikas toit ja põletikuvastased toidud võivad vähendada sügelust ja löövet.

 • Halb soolestik = põletikuline nahk

 • Hea soolestik = tugev nahabarjäär

Toidud, mis toetavad atoopilise dermatiidi korral

Toetavad ja rahustavad:

 • Köögiviljapuljong, luupuljong – mineraalid ja kollageen taastavad nahka.

 • Rasvased kalad (heeringas, lõhe, kilu) – oomega-3 põletiku vastu.

 • Fermenteeritud toit (hapukapsas, keefir, jogurt) – soolestiku mikrobioomi toetuseks.

 • Linaseemned, chia, kanepiseemned – sisemine niisutus.

 • Must sõstar, astelpaju, mustikad – antioksüdandid naha kaitseks.

Võivad süvendada põletikku:

 • Rafineeritud suhkur ja nisujahutooted.

 • Tugevalt töödeldud toidud ja lisandid.

 • Alkohol ja energiajookide kemikaalid.

 • Piimatooted (mõnel), munad või pähklid – individuaalne tundlikkus!

Nahahooldus: vähem on rohkem

 • Vältida agressiivseid seepe ja lõhnaaineid.

 • Niisutada naturaalsete vahade ja õlidega (sheavõi, kookosõli, kanepiseemneõli, saialillesalv).

 • Mesi ja tõrv – vanarahva teadmised, mis taastavad naha kaitsekihti.

Stress ja sügelus – närvisüsteemi lugu

Stress võib vallandada sügelushoo isegi siis, kui inimene sööb ideaalselt. Parasümpaatiline närvisüsteem (rahuseisund) on see, mis tervendab. Seepärast on oluline:

 • Sügav hingamine, jalutuskäik metsas.

 • Õhturutiinid ilma ekraanita.

 • Magneesium (nahale või suu kaudu).

Kas dermatiit kaob lõplikult?

Dermatiiti ei ravita salvi ega tabletiga. Kui keha saab oma vajadused – toit, puhkus, rahu – võib see aastateks taanduda. Olen näinud täiskasvanuid, kes peale dieedi ja elustiili muutmist on elanud 10 aastat sümptomiteta.

Lõpetuseks: nahk ei ole vaenlane

Atoopiline dermatiit ütleb: “Kuula mind. Ma olen piir sinu ja maailma vahel. Kui ma põletan, siis sinu piirid põlevad.”

Me ei ravi nahka – me loome kehale tingimused, et ta ise paraneks.

Kui sul või su lapsel on atoopiline dermatiit, ära võitle. Kuula. Toida. Rahusta.

Keha ei ründa sind – ta püüab sind kaitsta.

Kui soovid personaalsemat lähenemist või toitumiskava, kirjutan koos sinuga teekonna, mis algab supilusikatäiest puljongist – ja lõpeb tugevama nahaga, nii sees kui väljas.

— Artur, toitumisterapeut, kes armastab inimesi ja usub nii teadust kui ka loodust.